Taavi
Pärast Dodentochti ehk Surmaretke kaht edukat lõpetamist (vaata postitusi Surmaretk ja Surmaretk ehk 100 km parema maailma nimel) ei saanud kuidagi jätta kolmandat korda proovimata. Sedapuhku anti start maagilisel kuupäeval 08.08.08 ja nagu ikka, oli 100-kilomeetrise raja läbimiseks aega 24 tundi ehk 9. augusti õhtul kella üheksani.
Bornemisse jõudsin õigel ajal: registreerimistelgi juures veel järjekorda polnud. Kaela riputatava ribakoodiga plastkaardi asemel anti seekord kiip, mis tuli traadiga jalanõude külge kinnitada. 
Stardikoridor oli aga kiiresti täitumas. Poolteist tundi enne lähet enam stardisirgele ei mahtunudki ja tuli jääda kõrvaltänavasse ootele. 
Eelmise aastaga võrreldes pääsesin paremini liikvele. Nelja-viie kilomeetri kiire kõnni järel oli ruumi lahedalt ja ei pidanud aeglasemate liikujate vahel sõeluma. 17 km kontrollpunkti jõudsin ligikaudu kahe ja poole tunniga ehk tublisti enne südaööd (eelmisel aastal 00:11). Edasi liikusin mõõdukalt kiires tempos — kogu raja peale arvestatuna umbes 20 tunni graafikus. Nagu juba tavaks, kohtasin 50 km märki koiduvalguses. Üks aktiivne pealtvaataja oli ametis poseerivate osavõtjate pildistamisega, pakkudes kõigile oma abi. Ma ütlesin abist ära ja tegin ise olustikust pildi: 
Peagi tõusis päike ja ilmaennustuses lubatud pilvi ei paistnud kuskilt. See oli mulle suureks löögiks, sest olin arvestanud meeldivalt jaheda ilmaga. Nüüd tuli aga end päikese eest kaitsma asuda.
Kui kaks kolmandikku teest ehk 66 km oli läbitud, jõudsin Buggenhouti, kuhu Anu oli koos Arloga mind toetama tulnud. Pärast lühikest puhkepausi tegi Anu minust pildi: 
Edasi läks kõndimine üha raskemaks. 73-74 km juures viis tee Flandria keskpunkti monumendist mööda ja kasutasin võimalust puude varjus pingile istuda. Pildil on näha, kuidas osavõtjad muudkui mööda voorivad. 
80 km järel sain Puursi spordihallis jalad mõneks minutiks seinale panna: 
Viimastes peatuspunktides kulus puhkamiseks üha rohkem aega ja keskmine kiirus muudkui langes. Aga lõpetamiseks oli siiski aega turvaliselt ja nii ületasin lõpujoone kell 19:59. Kokku kulus aega mulle juba tavapäraseks saanud 23 tundi. Anu ja Arlo olid mul Bornemis vastas ja Anu jäädvustas taaskord hetke, kui olen just diplomi ja õllepudeli kätte saanud. 
Uudse asjana kasutasin Surmaretke ajal sammulugejat. Kokku tuli 119876 sammu, mis teeb keskmiseks sammu pikkuseks 83 cm.
Lõpetuseks aga pilt kolmest diplomist, mis jäävad lisa ootama. 
Diksmuide on väike linn Lääne-Flandrias, Mechelenist veidi enam kui 100 km kaugusel. Esimene kord sõitsin sinna 14. septembril üksi, kui kasutasin Belgia raudtee kevadise streigi eest saadud tasuta päevapiletit. Üritasin päevaga külastada võimalikult palju erinevaid begijnhofe, sõites kõigepealt Oudenaardesse, sealt Kortrijki, Diksmuidesse ja lõpuks Genti. Seejuures jättis Diksmuide linn nii hea mulje, et sõitsime sinna järgmisel nädalavahetusel juba kolmekesi. 
Esimese maailmasõja ajal toimusid Diksmuide külje all ägedad lahingud ja linn tehti praktiliselt maatasa. 1920ndatel ehitati aga linn uuesti üles. Linna serva on püstitatud rahumonument — 84 meetri kõrgune IJzertoren, mis on kõrgeim rahumonument Euroopas. Tornis tegutseb I maailmasõjale pühendatud muuseum, mis oli 14. septembril kõigile külastajaile tasuta avatud. Ronisin 22 korruse jagu mööda treppe ning heitsin tipust Diksmuidele ja ümbruskonnale pilgu peale. 
