Esimene video on filmitud hommikul kell 10 Buggenhoutis, 67. kilomeetril.
Teine filmilõik pärineb Bornemist ja näitab osavõtjaid mõnisada meetrit enne finišit. Mind siit videost otsida ei ole mõtet, olin veel umbes viie kilomeetri kaugusel.
Pärast Dodentochti ehk Surmaretke kaht edukat lõpetamist (vaata postitusi Surmaretk ja Surmaretk ehk 100 km parema maailma nimel) ei saanud kuidagi jätta kolmandat korda proovimata. Sedapuhku anti start maagilisel kuupäeval 08.08.08 ja nagu ikka, oli 100-kilomeetrise raja läbimiseks aega 24 tundi ehk 9. augusti õhtul kella üheksani.
Bornemisse jõudsin õigel ajal: registreerimistelgi juures veel järjekorda polnud. Kaela riputatava ribakoodiga plastkaardi asemel anti seekord kiip, mis tuli traadiga jalanõude külge kinnitada. 
Stardikoridor oli aga kiiresti täitumas. Poolteist tundi enne lähet enam stardisirgele ei mahtunudki ja tuli jääda kõrvaltänavasse ootele. 
Eelmise aastaga võrreldes pääsesin paremini liikvele. Nelja-viie kilomeetri kiire kõnni järel oli ruumi lahedalt ja ei pidanud aeglasemate liikujate vahel sõeluma. 17 km kontrollpunkti jõudsin ligikaudu kahe ja poole tunniga ehk tublisti enne südaööd (eelmisel aastal 00:11). Edasi liikusin mõõdukalt kiires tempos — kogu raja peale arvestatuna umbes 20 tunni graafikus. Nagu juba tavaks, kohtasin 50 km märki koiduvalguses. Üks aktiivne pealtvaataja oli ametis poseerivate osavõtjate pildistamisega, pakkudes kõigile oma abi. Ma ütlesin abist ära ja tegin ise olustikust pildi: 
Peagi tõusis päike ja ilmaennustuses lubatud pilvi ei paistnud kuskilt. See oli mulle suureks löögiks, sest olin arvestanud meeldivalt jaheda ilmaga. Nüüd tuli aga end päikese eest kaitsma asuda.
Kui kaks kolmandikku teest ehk 66 km oli läbitud, jõudsin Buggenhouti, kuhu Anu oli koos Arloga mind toetama tulnud. Pärast lühikest puhkepausi tegi Anu minust pildi: 
Edasi läks kõndimine üha raskemaks. 73-74 km juures viis tee Flandria keskpunkti monumendist mööda ja kasutasin võimalust puude varjus pingile istuda. Pildil on näha, kuidas osavõtjad muudkui mööda voorivad. 
80 km järel sain Puursi spordihallis jalad mõneks minutiks seinale panna: 
Viimastes peatuspunktides kulus puhkamiseks üha rohkem aega ja keskmine kiirus muudkui langes. Aga lõpetamiseks oli siiski aega turvaliselt ja nii ületasin lõpujoone kell 19:59. Kokku kulus aega mulle juba tavapäraseks saanud 23 tundi. Anu ja Arlo olid mul Bornemis vastas ja Anu jäädvustas taaskord hetke, kui olen just diplomi ja õllepudeli kätte saanud. 
Uudse asjana kasutasin Surmaretke ajal sammulugejat. Kokku tuli 119876 sammu, mis teeb keskmiseks sammu pikkuseks 83 cm.
Lõpetuseks aga pilt kolmest diplomist, mis jäävad lisa ootama. 
Aasta tagasi kirjutas Anu põhjalikult meie esimesest Surmaretke osavõtust. Tookord jäi kõlama mõte, et ehk võiks end sel aastal uuesti 100 km jalgsi läbimises proovile panna.
Reedel, 10. augustil toimus järjekorras 38. Dodentocht (hollandi keeles Surmaretk), mille juhtlauseks on "walking for a better world" ehk "kõndides parema maailma nimel". Ja kõndima oli tulnud peaaegu et rekordarv inimesi — 8958 — neist 7237 meest ja 1721 naist.
Seekord läksime osalema kahekesi, s.t. mina koos Anu õe Marisega, kes oli Eestist meile külla tulnud. Erinevalt eelmisest aastast valisime Bornemisse sõiduks hilisema rongi, et enne starti ülearu kaua passima ei peaks, kuid see oli viga. Registreerimistelgi ukse taga oli pikk järjekord ning stardikoridor oli meie kohale jõudes juba rahvast täis, nii et jäime kõrvaltänavasse pidama.
Kell üheksa anti lähe ja kõik-see-mees kiirustas rajale. Tahtsime alguses kiiremat tempot teha, et hiljem rohkem varuaega jääks, kuid rahvamassis nõelumine oli väsitav ja kohati võimatugi, nii et pidime leppima üldise vooluga kaasaminemisega.
16 km järel oli esimene pettumus, kui oodatud riisikoogi asemel anti ainult õun. Ja järgminegi kontrollpunkt oli tagasihoidliku toitlustamisega: sedapuhku pakuti porgandit. Edaspidi siiski toiduvalik paranes, nii et nälga jäämise ohtu polnud.
Terve öö mööduski kiirustades, väheste ja lühikeste puhkepausidega. Tahtsime saavutada tunniajalist edumaad võrreldes 24 tunni graafikuga, aga see oli päris raske.
Päikesetõusuks hakkasime lähenema poolele maale. Maisipõldude vahel hõljus udu ja esimesed päikesekiired heitsid jumalikku valgust.
50 km märgi juures tegime kiirustades paar fotot ja kõndisime edasi. Palmi õlletehases läksid meie teed lahku, kui ma oma tellitud sooja sööki asusin lahendama. Tagantjärele tarkusena oleks võinud selle ka söömata jätta, samas oli seljatoega plasttoolis niivõrd hea istuda, et juba ainuüksi see oli söögile kulutatud raha väärt.
Mõni kilomeeter hiljem jõudsin Marisele järele, kes oli nüüdseks juba üsna kurnatud ja mõtles katkestamise peale. Kutsusime mobiiliga Anu ja Tiidu järgmisesse kontrollpunkti autoga vastu. Nii jäigi Marise laeks 60 km, mina aga kõndisin üksi finiši suunas edasi. Kell sai alles 10 hommikul.
Päike oli nüüdseks juba kõrgele tõusnud ja taevast kadusid ka viimased pilveviirud. Ehkki õhutemperatuur oli mõnus (veidi üle 20 kraadi), tegi otsese päikesevalguse käes olemine ikka piina. Flandrias ju viludat metsaalust sama hästi kui pole!
Viimane kolmandik teest kulges üha aeglasemas tempos. Õieti kõndimise kiirus palju ei langenud, peatused venisid pikemaks. Ja pärast peatumist oli oi kui raske jälle liikuma saada! Kilomeetri jagu tuli enne komberdada, kui jalad piinaga ära harjusid, seejärel sai heas tempos liikuda kuni järgmise kontrollpunktini. Siis pidi end jälle pikali viskama, jalgu kuivatama, sokke vahetama, sööma ja jooma. Ja jälle ennast püsti ajama.
Viimasesse peatuspunkti jõudmine 94.5 km peal mõjus ergutavalt — ainult 5 km ju veel finišini. Ja viimane lõik läkski kiiresti.
Kaks kilomeetrit enne lõppu kohtasin Anu, kes oli mulle vastu tulnud ja loendas möödujaid. Äärepealt oleks mindki ilma märkamata statistikasse lisanud. Kõndisime koos kuni Bornemini, kus finišikoridori läksin siiski üksinda. Lõpuajaks mõõdeti 22 tundi ja 36 minutit, tubli kolmveerand tundi vähem kui aasta varem.
| Kontrollpunkt | km | Kell | km/h | |
| 1 | BORNEM - KRUISBERG | 0 | 21:00 | |
| 2 | RODDAM - FRIESLAND DRINKS | 16,29 | 00:11 | 5,1 |
| 3 | RUISBROEK - SCHOOLTJE | 29,77 | 02:35 | 5,6 |
| 4 | BREENDONK - DUVEL | 38,96 | 04:51 | 4,1 |
| 5 | LONDERZEEL - SCHOOL | 45,63 | 05:59 | 5,9 |
| 6 | STEENHUFFEL - PALM | 53,34 | 07:40 | 4,6 |
| 7 | MERCHTEM - SPORTHAL | 60,86 | 09:20 | 4,5 |
| 8 | BUGGENHOUT - SPORTHAL | 68,81 | 11:15 | 4,1 |
| 9 | LIPPELO - SCHOOL | 77,59 | 13:46 | 3,5 |
| 10 | PUURS - SPORTHAL | 82,24 | 15:01 | 3,7* |
| 11 | SINT-AMANDS - SPORTHAL | 90,64 | 17:18 | 3,7 |
| 12 | BRANST - ZATES | 94,56 | 18:30 | 3,3 |
| 13 | AANKOMST - TENT | 100 | 19:36 | 4,9 |
Reede hommik algas teistmoodi kui tavaliselt — oli see ju Dodentochti hommik. Kuigi algne plaan oli reedel rohkem puhata, et õhtuks veel värske olla, kukkus tiba teismoodi välja. Taavi ei läinud isegi tööle, kuid see-eest oli muud jooksmist. Nii juhtuski, et käisime päeval juba 5-6 km maha.
Dodentocht algas kell 9 õhtul, nii et otsustasime kuus läbi rongiga minna, et ikka õigel ajal kohal olla ja registreerimiskaart välja võtta. Raul, kelle käest me esmakordselt Dodentochtist kuulsime, liitus meiega Mecheleni raudteejaamas. Rongis oli rahvast päris palju, kuid meie tähelepanu pälvis üks vanakene — lühikesed püksid, kulunud seljakott koos joogipudeliga, korralikud matkasaapad, triiksärk, kodukootud kampsun ja vihmavari. Anu, korraliku kasvatusega, tegi ruumi, et ta saaks ikka istuma. Igas peatuses küsis ta, et mis peatuses me nüüd oleme ja loomulikult väljus ta meiega koos Bornemis.
Kui me ametlike telkideni jõudsime, tuli sealt väga kurblikku muusikat. Mina veel imestasin, et nii imelik, kui Taavi mulle meelde tuletas, et mõtle, kuhu sa tulid.
Registreerimine tehtud, oli meil veel 2 tundi stardini. Istusime lihtsalt maas ja vaatasime, kuidas inimesed kogunesid.
Ja inimesi tuli palju. Ametlikel andmetel oli sellel aastal osavõtjaid 8413. Arvata võib, et niru ilmaennustuse tõttu jäid paljudki kahtlejad tulemata. Nii reede ööseks kui laupäevaks lubati vihma, kuid tegelikult oli ilm super. Vihma saime mitte rohkem kui 2 tundi ja seda kohe alguses.
Start antud, hakkasid inimesed kohe hoolega kõndima. Kõige lihtsam oli rahvamassiga samas tempos minna, kuigi vahepeal tuli ka möödumisi teha. Alguses läks trass päris palju külade vahel: kirikukellad mängisid, rahvas oli tänavatel, mõnel pool olid pillimehed meeleolu loomas. Varsti saabus pimedus ja vihm, kuid see ei viinud tuju alla — tore ju kõndida ja juttu vesta. Üllatav oli see, et nii paljudel inimestel olid vihmavarjud kaasas — koti küljes rippumas, üle õla või siis lihtsalt käes.
Esimene söögipunkt oli 16 km peal — selleks ajaks oli kõht väga tühi ja seega riisikook, mida me saime, eriliselt maitsev. Enne seda oli meil ka äpardus juhtunud, kaotasime Rauli silmist või vastupidi. Nii kõndisimegi mitu kilomeetrit üksinda ja taaskohtusime söögipunktis.
Ööpimeduses möödusid kilomeetrid täitsa kobedalt, ainult kui seisma jäime, siis oli hetkega suur rahvahulk möödunud. Tundus, et inimesed ei mõelnud üldse puhkamisele, vaid tahtsid ühe jutiga lõpuni minna.
Esimene tore tähis oli 25 km, järgmine rõõmustav hetk oli, kui läbitud ca 33 km ehk juba 1/3. Aga edasi ei läinud need kilomeetrid üldsegi nii libedalt. Andis juba tunda, et kõnnitud on pikk maa ja seljataga magamata öö. Valutavad jalad ja väikesed villid hakkasid märkamatult juurde hiilima. 
Taavi suur mõõnahetk saabus 46. kilomeetril, nii et minul tekkis juba mure, kas ta tõesti mõtleb, et suudab lõpuni kõndida. Rauli käest küsides, et kas tal ka mõni koht häda teeb, sai ainult vastuseks, et uni on tiba peal. Väljas oli juba suur hommik, kui me lõpuks 50 km peale jõudsime. Paljud kasutasid seal hetke, et ennast pildistada, nii ka meie. Nüüd oli minu eesmärk peaaegu täidetud. Ma mõtlesin alguses, et ma olen rahul, kui ma pool maad jaksan läbi käia.
Järgmine oodatud sihtpunkt oli soe söök — Palmi õlletehases. Iga osaleja sai ka kupongi tasuta õlle jaoks, kuid arvan, et enamus neist jäid kasutamata. Söök söödud, siis jälle edasi. Nüüdsest oli näha, et inimeste samm oli tükk maad töntsim kui algselt. Mida rohkem edasi, seda enam oli näha sidemeis ja lonkavaid inimesi.
Varsti märkasime ees kõndimas juba rongist tuttavat vanaonu. Nüüd oli lihtne sammu lisada, et onu kinni püüda ja mööda minna.
Minu raskused algasid juba enne 50 km, kuid järjest suuremaks nad läksid. Peale puhkepeatusi oli väga raske ennast liikuma saada — lihased kanged, astuda valus. Umbes pärast poolt kilomeetrit komberdamist oli 3 km suhteliselt normaalne kõndida, kuid siis algas jälle piin. Tundus, et rohkem kui 80 km mina ei tee. Kuidagi jõudsin siiski 85 km peale, kuid sealt edasi ma ei olnud nõus liikuma. Taavi ja Raul läksid edasi, mina jäin transporti ootama, et tagasi Bornemi saada.
Kell 18 olingi seal ja asusin vaatama finišeerivaid inimesi. Tulijaid oli mitmeid — mõned täitsa reipa sammuga, teised kes proovisid rõõmsat nägu teha ja ka neid, kelle puhul oli näha, et iga samm teeb piina. Paljudele lõpetajatele jooksid vastu lapsed ja andsid lilli. 
Taavi ja Raul saabusid kl 20:22. Ja möödus umbes 2 minutit, kui saabus ka finišisse meie tuttav vanaonu rongist. Mul oli kohe hea meel, et ta elu ja tervisega lõpetada suutis. Hiljem kuulsin Taavi ja Rauli käest, et umbes 2 km enne finišit nad nägid, kuidas onu tuli eespool põõsa tagant välja ja pistis hoogsa sammuga astuma. Nüüd oli neil uhkuse küsimus onu kätte saada ja mööda minna. Õnnestus.
Sellel aastal oli lõpetajaid tavapäraselt palju ehk ca 60 protsenti. Vanim osaleja, 84-aastane härra, kahjuks lõpuni ei jaksanud kõndida, kuid vanim naine, 69-aastane, tegi küll lõpuni.
Pärast kõndimise lõpetamist olid lihased ja jalad kõigil väga läbi. Rongis kohtasime üht noormeest, kes kaebas, et ta pole end kunagi elus niimoodi varem piinanud ja et enam ta ei taha sellist asja ette võtta. Hm, Taavi ja Raul leidsid samuti, et aitab ühest korrast küll. Samas 2 päeva hiljem on Taavi juba palju optimistlikum ja leiab, et täitsa tore oleks veelkord proovida.
Teekond raudteejaamast koju oli väga pikk. Kartsime, et järgmisel päeval on viimne kui lihas valus, kuid tegelikult oli olukord palju parem.
Täna panin ennast viimast korda proovile enne Dodentochti. Kõndisin Mechelenist Lieri ja tulin sama teed tagasi, kokku 35 km ja 6,5 tundi. Tagasiteel sain ka korraliku paduvihma kaela, aga õnneks kestis see lühikest aega, nii et võis edasi matkata. Mecheleni jõudes oli enesetunne ka parem kui eelmisel pühapäeval, nii et treening kannab vilja. Usun küll, et 12 päeva pärast võib 100 kilomeetrit ette võtta.
Dodentochtini ehk 100 km jalgsimatkani jääb veel vähem kui kolm nädalat. Nädal tagasi tegime 15-kilomeetrise proovimatka, mis näitas, et on tarvis veel tublisti trenni teha. Eile läksin palavat ilma trotsides uuele treeningule, eesmärgiks kõndida maha pikem maa kui eelmine kord. See ka õnnestus: veidi vähem kui 5 tunniga kõndisin maha 27 km. Kaardil näeb teekond välja selline: 
Suur fotokaamera oli tassimiseks liiga raske, seepärast võtsin kaasa pisikese FunkyCami. Nalja pärast sai tee peal ka paar klõpsu tehtud.
