Imeline aed

Anu

Möödunud pühapäevane jalgrattaväljasõit viis meid Kesselisse, mis asub Lieri külje all Mechelenist 16 km kirdes. Kunagi lugesime, et sealkandis peab üks vana mees aeda, mida on võimalik huvilistel kevadel külastada. Nüüd võtsime kätte ja uurisime välja, kus see asub, ja käisime ka kohapeal.

Vapustav! See oli midagi enamat, kui me oskasime oodata. Aed on 1 hektar suur, kuid lilli on seal väga palju. Nartsissiaeg oli täiesti läbi ja tulbid ei olnud ka enam esimeses värskuses, kuid sellegipoolest oli võimas.

Aia omanikuks ja hooldajaks on Fernand Geyselings, kes on 77-aastane vanahärra. See on uskumatu, kuidas suudab üks vanapapi üksinda nii suurt ja lillerohket aeda hooldada! Ta oli ise ka väravas kohal, ajas inimestega juttu ja vaatas niisama ringi.

Aiaga alustas ta pärast pensionile minekut 1987. aastal. Siis istutas ta sinna mõni tuhat lillesibulat. Aasta-aastalt on ta järjest rohkem sibulaid maha pannud, nii et sellel aastal pea 230 000. Kõige rohkem on aias tulpe (tal on 200 sorti erinevaid tulpe), seejärel nartsisse.

Fernand paistis olevat väga suur statistika tegija. Ühel infotahvlil oli kirjas, kui palju ja millistest riikidest oli eelmisel aastal külastajaid (külalisraamatu põhjal). Selle info järgi seal eelmisel aastal eestlastest külastajaid polnud. Samuti oli täpselt kirjas, kui palju sibulaid igast sordist on ta viimaste aastate jooksul maha pannud.

Aed on avatud märtsi lõpust mai alguseni. Külastuse eest midagi maksma ei pea, kuid võimalik on teha annetus. Loodetavasti on võimalik ka järgmisel aastal selle toreda aia ilu nautida.

De zomer van 2002
Het levenswerk van Fernand

Art Brussels

Anu

Sellel nädalavahetusel toimus Brüsseli Expos suur kunstimess, sedapuhku juba 25. korda. Osaleda saavad seal ainult väljavalitud galeriid, konkurss osalemiseks on karm. Võimalus oli 150 galeriil, neist 80% Belgiast väljaspoolt. Külastajaid oli eelmisel aastal 30 000 inimest, kellest igaüks veetis keskmiselt 6 tundi messil.

Meie otsustasime kohale minna laupäeval. Hea meel oli, et fotosid oli välja pandud pea igal galeriil. Näitus oli huvitav, kuigi paljude teoste juures ei võta tavainimese mõistus kinni, miks see teos nii eriline on. Väga paljud pildid olid eriti koledad - sellised, mis negatiivseid emotsioone tekitavad. Loomulikult oli ka palju toredaid leide, aga peale tundidepikkust ringikõndimist tekkis küllastustunne.

Me ei olnud ainukesed eestlastest kunstihuvilised. Kahel korral võis kuulda eestikeelset juttu, mõlemal korral külastajateks keskealised naised paaris. Tundub, et Büsselis on rohkem eesti naisi või et nad on rohkem kunstihuvilised kui mehed. Kui me mõned päevad tagasi kuningalossi ees olevat fotonäitust vaatasime, siis seal olid ka 3 eesti keelt kõnelevat naist. Muidugi võib olla, et naised lihtsalt lobisevad rohkem ja seetõttu kuuleb, et eestlased silmapiiril. Kui ma meenutan teisi kordi, kus ma olen Belgias eesti keelt juhuslikult kuulnud, siis ikka naised - metroos ja kingapoes. Mehed tulevad meelde ainult Saksamaalt fotomessilt.

Lisaks maalidele ja fotodele olid ka mõned põnevamad eksponaadid, näiteks tagurpidi pööratud Volkswageni Põrnikast tehtud voodi, eespool oleval fotol niidirullidest valmistatud pilt ja veel lakke riputatud asjandus, kuhu sai sisse piiluda. Mida seal küll näha võis?

Lilleaed ja lillepõllud

Taavi

Aprillikuu tähtsündmuseks oli meil Anu ema külaskäik ja reis Hollandisse. Rentisime kolmeks päevaks auto, et Keukenhofi lilleaeda ja lillepõldude äärde lihtsamini pääseda. Esimene pärastlõuna kulus lillepõldude imetlemiseks, teine päev tervenisti Keukenhofi külastamiseks ning kolmas päev ekskursiooniks Amsterdami ja Atlandi äärde düünidesse. Ühtlasi avasime matkahooaja, telkides samas kämpingus kus aasta tagasi.

Kolmekesi kämpingus uhiuue Volkswagen Pologa:

Anu koos emaga Lisse ümbruse lillepõldude ääres:

Järgnevad fotod on tehtud Keukenhofi lilleaias.

Vaade Keukenhofis oleva tuuliku rõdult ümberkaudsetele põldudele:

Kolm fotot paadisõidult mööda Amsterdami kanaleid. Kolmandal fotol on raudteejaama neljakorruseline rattaparkla.

Hollandi reisi lõpetuseks sõitsime Atlandi ookeani äärde, kus on kümnete kilomeetrite ulatuses düüne.