1149

Anu

Käes on minu jalgratta odomeetri nullimise aeg ning nüüd viimane hetk üles kirjutada, mis oli 2007. aasta tulemuseks. 1149 ongi see kilomeetrite arv, mis mu ratas ühe aastaga läbi sõitis. Kui aus olla, siis siia hulka kuulub ka kaks lühikest otsa sellest aastast ning mõned kilomeetrid sellest ei ole mina sõitnud, vaid mõni meie külalistest, kes on ratast laenanud. Samas pole minu sõidu ajal ka alati spidomeeter peal olnud, nii et umbes nii palju ma 2007. aastal sõitsingi (piilusin Taavi odomeetrit ka, tal oli vähem:)
Ka eelmistel aastatel olen ma üles kirjutanud, palju sai aasta jooksul läbitud. Paraku on tihti kirjutamiseks mingi nii kindel koht, et hiljem seda üles leida keeruline. Seega 2006 ja 2004 on hetkel teadmata, kuid leidsin, et 2005 sõitsin ma 2183 km. Siis me tegime Hollandis 2-nädalase rattamatka, mille jooksul läbisime natukene üle 1000 km.
Nüüd aga jälle uue hooga otsast pihta numbreid kasvatama!

Videolõik Tour de France'i raja äärest

Taavi

Tour de France jõudis Belgiasse

Anu

Täna toimus Tour de France'i Belgia etapp. Kui Mirjam ja Taavi pidid eile minema Inglismaa etappi vaatama, siis Belgia oma võtsime enda peale.

Sõitjad alustasid Belgia rannikult ja lõpetasid Gentis. Meie läksime raja äärde 1,5 tundi enne võistlejate saabumist ja selleks ajaks olid tee ääres olevad tarad juba inimestega ääristatud. Me leidsime endale koha 2 km enne finišit, suure ekraani ligidal.

Alguses sõitsid meist mööda reklaamiautod, kust vahetevahel nänni välja visati. Meil õnnestus saada kollane nokats, papist ruupor, kommi ja kaardipakk.

Lõpuks jõudsid kohale võistlejad, esimesed neist möödusid meist hullult kiiresti, nii 60 km/h. Kuid kohe varsti oli aru saada, et eespool oli mingi probleem, tekkis tropp ja ratturid jäid meie juures seisma. Selguski, et meist nii 100 m edasi oli suur kukkumine. Nüüd said seisma jäänud ratturid vaadata finišiheitlust hoopis ekraanilt, et hiljem ise finišijoon ületada. Kuna suur kukkumine oli vähem kui 3 km enne lõppu, said kõik ratturid sama aja.

Belglased võisid rõõmustada — neile saabus lausa kaksikvõit. Esimeseks tuli Gert Steegmans ja teiseks Tom Boonen, mõlemad Quick Stepi klubist.

Homme on Tour de France'i kõige pikem etapp, mis algab Waregemist ja suundub edasi Prantsusmaale, kuid seda me enam vaatama ei lähe.

Etapivõitjad Gert Steegmans (nr 176) ja Tom Boonen (nr 171)

Ummikusse jäänud ratturid vaatavad suurt ekraani.

Publik rõõmustab, belglased on võitnud.

Imeline aed

Anu

Möödunud pühapäevane jalgrattaväljasõit viis meid Kesselisse, mis asub Lieri külje all Mechelenist 16 km kirdes. Kunagi lugesime, et sealkandis peab üks vana mees aeda, mida on võimalik huvilistel kevadel külastada. Nüüd võtsime kätte ja uurisime välja, kus see asub, ja käisime ka kohapeal.

Vapustav! See oli midagi enamat, kui me oskasime oodata. Aed on 1 hektar suur, kuid lilli on seal väga palju. Nartsissiaeg oli täiesti läbi ja tulbid ei olnud ka enam esimeses värskuses, kuid sellegipoolest oli võimas.

Aia omanikuks ja hooldajaks on Fernand Geyselings, kes on 77-aastane vanahärra. See on uskumatu, kuidas suudab üks vanapapi üksinda nii suurt ja lillerohket aeda hooldada! Ta oli ise ka väravas kohal, ajas inimestega juttu ja vaatas niisama ringi.

Aiaga alustas ta pärast pensionile minekut 1987. aastal. Siis istutas ta sinna mõni tuhat lillesibulat. Aasta-aastalt on ta järjest rohkem sibulaid maha pannud, nii et sellel aastal pea 230 000. Kõige rohkem on aias tulpe (tal on 200 sorti erinevaid tulpe), seejärel nartsisse.

Fernand paistis olevat väga suur statistika tegija. Ühel infotahvlil oli kirjas, kui palju ja millistest riikidest oli eelmisel aastal külastajaid (külalisraamatu põhjal). Selle info järgi seal eelmisel aastal eestlastest külastajaid polnud. Samuti oli täpselt kirjas, kui palju sibulaid igast sordist on ta viimaste aastate jooksul maha pannud.

Aed on avatud märtsi lõpust mai alguseni. Külastuse eest midagi maksma ei pea, kuid võimalik on teha annetus. Loodetavasti on võimalik ka järgmisel aastal selle toreda aia ilu nautida.

De zomer van 2002
Het levenswerk van Fernand

Rattaparandaja näpud ...

Anu

... nägid juba peale mõneminutilist nokitsemist välja sellised. Oleks siis veel ratas korda saanud...

Sügisvärvid

Taavi

Möödunud nädalavahetusel käisime sügisvärve otsimas. Ei leidnud neid Hollandi piiril Kalmthoutse Heide loodusreservaadis matkates, küll aga Mecheleni ligidal jalgrattaga tiirutades.

Käisime jaanitulel

Taavi

Belgia eestlaste jaanituli toimus Sint-Joris-Weertis, samas kohas, kus eelmiselgi aastal. Mechelenist oli sinna 38 km rattasõitu ja kui kohale jõudsime, oli pidu juba täies hoos, parasjagu süüdati jaanituld.

Pidusöök ja -jook maitses hea, osta sai A.Le Coqi õlut ja kalja.

Õhtu maiuspalaks oli Heino Seljamaa etteaste. Sai kaasa laulda vanu häid Leopoldi-laule ja naerda Concordio (Konkordio?) teravmeelsete naljade üle.

Ööbisime telgis ja hommikul asusime oma rattakaravaniga teele. Sedapuhku otsustasime veidi tiirutada ümberkaudsetes külades ja siis sõita koju mööda rattateed, mis kulgeb Mecheleni ja Leuvenit ühendava kanali ääres.

Bierbeeki-nimelise küla ligidal sattusime õitsva põllu äärde (lillepõlluks ei söanda nimetada). Mis taimedega tegemist oli, ei oska öelda, aga silmapiirini ulatuvat õitemerd oli kena vaadata. Ja terve põld sumises mesilastest.

Mart Laar

Taavi

Täna käisime Mecheleni ümbruses rattaga sõitmas ja külastasime kahte küla, millest ühel nimeks Mart ja teisel Laar.

Kuna need külad asuvad teine teiselpool Mecheleni, siis kujunes ring kokkuvõttes päris pikaks — 47 km. Ilm oli väga palav ja vändata raske, aga teekond oli sellegipoolest nauditav.

Alustuseks sõitsime Mecheleni külje all asuvasse Vrijbroek Parki, mis on tuntud oma roosiaedade poolest. Täna toimus seal Rozenfeest ehk roosifestival, aga kuna rahvast oli palju, siis ei hakanud me seal ratastega trügima, vaid sõitsime edasi.

Rattateed on siin Mecheleni kandis väga head, nagu ka juuresolevalt pildilt näha. Kahel pool kanalit kulgeb lai asfalteeritud tee, kuhu mahub kohati lausa neljakesi kõrvuti sõitma.

Lõpetuseks kaks fotot Anust, keda uuel nädalal ootab ees hollandi keele eksam. Hoiame talle pöialt!

Pühapäevane matk Lieri

Anu

Juba tükk aega olime mõelnud, et peaks Lieri avastama minema. Paljud inimesed on öelnud, et see on väga kena linnakene, kuid nagu teada, oma silm on kuningas.

Lier on ca 33 tuhande elanikuga linn, mis asub Mechelenist linnulennult 13 km kirdesse. Meie läksime sinna loomulikult jalgratastega. Ja nagu tavaks on saanud selliste väljasõitute puhul, tahtsime ka mõnda geopeituse aaret leida. Avastasime, et Lieri on teinud multiaarde üks Belgia kogenumaid geopeituse mängijaid (kasutajanimega Grokky Grokson). Tema alustas selle hobiga aastal 2001. Sel hetkel oli Belgias 18 aaret. Võrdlusena võib tuua, et praegusel hetkel on siin aardeid 1629. Grokky on praeguseks hetkeks leidnud 1895 aaret, meie saame kõrvale panna ca 70 leitud aaret 2 aasta jooksul.

Lier on tõesti kena linnakene, vastas ootustele ja kõvasti ülegi. Turiste oli, aga polnud sellist küllastust nagu nt Brugges. Fotosid tegime mõne, kuigi ilusaid kohti oli palju. Lihtsalt valgus oli väga halb ja kuumus hullult suur, nii et fotokat kotist välja otsida suur vaev. Praegu on siin tõsine kuumalaine. Päevase temperatuuri kohta täpseid andmeid pole, aga päike oli igaljuhul väga kõrvetav. Ning õhtul kell üheksa oli väljas veel 28 kraadi (seda siis netis olevate ilmalehekülgede andmetel).

Oma tänasel väljasõidul sõitsime peaaegu 40 km (ca 50 m jäi puudu:). Leidsime üles 2 aaret, millest üks siis multiaare, mille kätte saamiseks tuli läbida 7 punkti.