Art-Event 2007: kahekesi pildil

Taavi

Siin me oleme, kahekesi oma messiboksis fotode keskel. Pildistas minu doktoritöö juhendaja Chris.

Art-Event 2007: muljeid kunstimessilt

Taavi

Kui Antwerpeni kunstimessil osalemisele tagasi vaadata, siis võib kindlalt öelda, et ülekaalus on positiivsed muljed. Oli see ju õieti esimene kord, kui sellisel hulgal pilte eksponeerida sain. Ja veel nii suure publiku ees — kolmel päeval heitis meie boksile pilgu mitusada inimest.

Kõige olulisemaks kogemuseks pean kontakti teiste kunstnikega ja nende tehtud kriitikat. Mitu kunstnikku ütlesid, et mu pildid on kuidagi rahulikud, vaiksed. Üks leidis, et maastikke on ta teiste töödeski näinud, kuid et minu fotodes on taevas alati eriline. Huvitav, aga neid arvamusi kuulnuna vaatan nüüd oma fotodele hoopis teise pilguga. Kõige originaalsema kommentaari ütles aga pühapäeva hommikul üks meesterahvas, kes koos oma väikese tütrega pilte vaatas ja Artist Statement'is olevale retoorilisele küsimusele vastas: "I am not an expert, but I think that you are an artist." ("Ma pole küll asjatundja, aga ma arvan, et olete kunstnik.")

Väga huvitavaks kujunes eksperiment tasuta laiali jagatud tervituskaartidega, millel oli kujutatud neli aastaaega. Kui me enne messi arvasime, et sügise pildil on kõige vähem potentsiaali, siis kujunes see hoopis kõige menukamaks. Ning üldine seaduspära oli selline, et naisterahvad eelistasid sügise pilti (Autumn Colours #1) ja meesterahvad suve (The Second Sun).

Külastajad jagunesid kolme päeva vahel ebaühtlaselt. Reede õhtu oli väga aktiivne, kuna siis pääsesid kunstnike sugulased-tuttavad messile tasuta. Laupäev jäi oodatust palju vaiksemaks, pärastlõunal oli veel üksikuid külastajaid, kuid viimasel kahel-kolmel tunnil käisid saalis ringi vaid osalevad kunstnikud ise. Üllatav oli pühapäevane rahvarohkus, mis küündis reede õhtu tasemele või isegi ületas seda.

Erinevalt messikorraldajate reklaamist, et Art-Event on ka koht, kus kunsti osta-müüa, oli külastajate aktiivsus nullilähedane. Niipalju, kui teistelt kunstnikelt kuulsime, jäi läbimüük ümmarguseks nulliks. Eriti valus oli see just neile, kes müügimõtetega osalema olid tulnud. Meie peaeesmärgiks oli fotode eksponeerimine ning kogemuste ja tagasiside saamine, mille osas võib üritust kordaläinuks lugeda.

Kõige meeldivamaks kogemuseks oli vahest see, kui Pariisist pärit kunstnik Isabelle üht oma töödest minu geisrifoto vastu soovis vahetada. Mõeldud-tehtud. Leidsin tema abstraktsete piltide hulgast ühe, mis meenutas väga Saturni rõngaid. Isabelle avas muuhulgas eelmise nädala kolmapäeval Brüsselis oma esimese isikliku näituse, kuhu me ka lahkesti kutsutud olime. Galerii seinal jätsid tema tööd väga sümpaatse mulje.

Pärast õnnestunud kunstivahetust proovisin juba ise õnne meie boksi seina taga keraamikat eksponeerinud kunstnikuga. Valle de la Luna foto õnnestus vahetult enne messi sulgemist vahetada humoorika keraamilise kujukese vastu, mis nüüd meie tuba ehib.

Ahjaa, meie vahetuks naabriks oli Hollandist pärit naisterahvas, kellel ajas loovus üle äärte. Nii istus ta enamuse ajast toolil ja muudkui kudus.

Art-Event 2007: mõttest teostuseni

Taavi

Aasta tagasi Antwerpenis 2006. aasta Art-Eventi külastades ja seal väljapandud fotosid vaadates turgatas mõte, et võiks kätte võtta ja aasta pärast juba ise osaleda. Mõte hakkas idanema ja sai lõpuks eelmisel nädalavahetusel teoks.

Ettevalmistustega alustasime umbes pool aastat tagasi, kui registreerisime end messile osavõtjaks ja tegime algust oma fotograafiale pühendatud veebilehega www.tuvikene.net. Seejärel sai järgemööda valitud fotosid, mida messil seinale riputada, neid arvutis töödeldud, välja trükitud ja lõpuks paspartuu külge kinnitatud. Nagu ikka, jäi arvestatav osa trükkimistest ja paspartuu-lõikamisest viimasele paarile nädalavahetusele, kuid lõpuks olid umbes 20 fotot siiski raamimiskõlbulikud.

Pildiraamid tellisime Mechelenis tegutsevast kunstitarvete poest Lucas Creativ. Ehkki esitasime tellimuse kaks nädalat enne Art-Eventi, tellimus venis ja nii saime raamid kätte alles kaks päeva enne messi algust. Messile eelnev öö kulges seetõttu suuresti klaaside puhastamise ja fotode raamidesse paigutamise peale.

Messiboksi sisustamiseks ostsime veel kena Mabefi puidust aluse, millel saaks raamimata pilte hoida ja näidata, ning klaasist ja metallist telekalaua, millel astronoomia-teemalist fotokogumikku ja kunstipäraseid tervituskaarte eksponeerida. Lisaks veel kaks alumiiniumikarva kokkupandavat taburetti, et vahepeal oma jalgu puhata.

Reede, 16. novembri hommikul läksin esimese asjana Europcari esindusse rendiautole järele. Sedapuhku anti kasutada pisike Kia Rio. Mõne tunniga laadisime autosse ligi 20 pildiraami, mööbli ja muu vajaliku ning võtsime suuna Antwerpeni Expole.

Kohale jõudes käis juba vilgas kunsti ülesriputamine, nii et korra juba tundus, et oleme viimased. Leidsime oma boksi nr 44 üles ja tõime registratuurist lubatud ketid ja konksud. Alles siis avastasime, et kettide riputamiseks on tarvis naelu ja haamrit... Paanika! Õnneks märkasime üht töömeest ja Anu küsis talt hollandi keeles, kust me võiksime naelu saada. Töömees viipas, et tulgu me talle järele, läks oma tööriistakasti juurde, andis meile kamalutäie naelu ja küsis, kas neist piisab. Heh, 10 naelast oleks küll olnud!

Kui ma kruvikeeraja sabaga üritasin naelu puidu sisse taguda, astus meie kõrvalboksist ligi sõbralik hollandi mees ja pakkus oma haamrit kasutada. Sellest oli palju abi. Peagi saime esimesed fotod rippuma ja võisime juba mõelda, kuidas paigutust kenamaks muuta. Saime oma tööga parajasti selleks ajaks valmis, kui kell neli tagauksed suleti ja külastajate saabumiseni veel tund oli jäänud. Seejärel veel viimane lihv boksile, kiire kehakinnitus võileibade näol ja mess võis alata.

Lõpuks said seinale 13 fotot, neist 3 astronoomia-teemalist ja 4 udu-seeriasse kuuluvat. Tagaseina võtsid enda alla suured, 50x60-sentimeetrised raamid värviküllasemate fotodega. Lisaks fotodele panin raamitult üles ka tutvustava teksti endast ja oma fotodest, ingliskeelse nimetusega Artist's Statement. Puidust alusel näitasime veel tosinkond fotot, millest üks oli Anu tehtud, pealkirjaga Cloud Reflection ("Pilve peegeldus").

Laual näitasime fotokogumikku Art & Astronomy ("Kunst & astronoomia") ja neljast kaardist koosnevat seeriat "Neli aastaaega". Külastajad võisid omal valikul kaasa võtta ühe kaardi neljast ja loomulikult visiitkaardi.

Oleme kunstimessil

Taavi

Antwerpeni kunstimessil osalemine saigi teoks! Pildil on meie 6-ruutmeetrine nurgake 7 meetri pikkuse seinaga. Fotod jäävad üles pühapäeval kella kuueni, kui selleaastane mess läbi saab.

Näitus Euroopa Parlamendis

Anu

Eelmisel nädalal tegime Brüsseli avastamisega sammukese edasi — käisime esmakordselt Euroopa Parlamendis. Seal oli 8. mail Ungari loodusfotograafi András Mészárose näituse avamine. Meie sattusime sinna Gábori kutsel, kellega ma kunagi Brüsselis koos hollandi keele kursusel käisin. András on nimelt tema verivärske õemees.

Näitus tekitas vastakaid tundeid. Fotod olid iseenesest heal tasemel, kuid nende esitlus jättis soovida. Kõige rohkem tundsime puudust heast valgustusest, mis oleks fotosid paremini esile toonud. Avamisel peeti kolm ungarikeelset kõnet, õnneks kaks neist ingliskeelse tõlkega.

Euroopa Parlamendist jäi meelde range turvakontroll ja võimalus piiluda üle ukse istungisaali.

Märtsis Györgyil ja Gáboril külas

Amatöörkunsti nädal Mechelenis

Taavi

27. aprillist 6. maini leidis Mechelenis aset amatöörkunsti nädal, mille raames korraldati hulganisti näitusi ja ka kontserte. Saime ürituste kava liiga hilja, et kõigest huvipakkuvast osa võtta, küll aga osalesime 5. mail amatöörkunstnike avatud uste päeval — Tour des Artistes.

Tervelt 22 kodu või galeriid olid külastajatele uksed avanud. Muuhulgas oli avatud ka meie majaomanike maja, kus meie landlady näitas omatehtud tekstiilikunsti. Valisime enda jaoks välja fotonäitused ja tegime linnas mõnetunnise tiiru. Kõige parem mulje jäi Katholieke Hogeschoolis väljapandud Gazet van Antwerpeni fotonäitusest.

Õhtul olime koos mõnede teiste Bergstraati naabritega kutsutud meie majaomanike aeda tervitusnapsile.

Fotofestival Knokkes

Anu

Teisipäevane riigipüha oli ammu plaanitud mere äärde Knokkesse sõiduks, sest seal on hetkel suur fotofestival, mis kestab 3 kuud. Esimesena külastasime näitusehalli, kus olid väljas fotod rahvusvahelisest fotovõistlusest — 200 tööd, mis olid eelnevalt 5000 fotost välja valitud. Tundus, et kõva promo võistluse kohta oli tehtud Vietnamis ja Iraanis, sest sealsete autorite töid oli võrreldes teiste maadega propotsionaalselt palju (Belgiat oli muidugi ülekaalukalt kõige rohkem). Lisaks sellele oli seal amatöörfotograafide näitus ja veel fotod, mis on tehtud elektronmikroskoobiga. Suurendused olid alates 150 korrast kuni 11 000 korrani, näiteks oli pildistatud vereliblesid, putukasilmi, taimerakke.

Järgmisena tegime väikese jalutuskäigu kenas pargis ja avastasime, et Knokke ei piirdugi ainult mere äärde ehitatud 10-korruseliste majadega. Silmadele natukene puhkust antud, läksime World Press Photo 2007 aasta võitjate töid vaatama. Läbivaks teemaks olid sõjakoledused ja puudust kannatavad inimesed, isegi loodusfoto võiduseeria oli šokeeriv.

Sealsamas oli veel üks suur näitus Rankini töödest. Kuna selleks ajaks olime päris soodad ja tema looming pole just meie maitse, siis jalutasime sealt lihtsalt läbi.

Juunis vahetab Wildlife Photographer of the Year 2006 välja pressifoto ja siis on põhjust Knokkesse tagasi minna.

Lõpetuseks kõndisime veel mere ääres ja leidsime, et Knokke on palju hubasem kui Blankenberge, kus me aasta tagasi olime.

Art Brussels

Anu

Sellel nädalavahetusel toimus Brüsseli Expos suur kunstimess, sedapuhku juba 25. korda. Osaleda saavad seal ainult väljavalitud galeriid, konkurss osalemiseks on karm. Võimalus oli 150 galeriil, neist 80% Belgiast väljaspoolt. Külastajaid oli eelmisel aastal 30 000 inimest, kellest igaüks veetis keskmiselt 6 tundi messil.

Meie otsustasime kohale minna laupäeval. Hea meel oli, et fotosid oli välja pandud pea igal galeriil. Näitus oli huvitav, kuigi paljude teoste juures ei võta tavainimese mõistus kinni, miks see teos nii eriline on. Väga paljud pildid olid eriti koledad - sellised, mis negatiivseid emotsioone tekitavad. Loomulikult oli ka palju toredaid leide, aga peale tundidepikkust ringikõndimist tekkis küllastustunne.

Me ei olnud ainukesed eestlastest kunstihuvilised. Kahel korral võis kuulda eestikeelset juttu, mõlemal korral külastajateks keskealised naised paaris. Tundub, et Büsselis on rohkem eesti naisi või et nad on rohkem kunstihuvilised kui mehed. Kui me mõned päevad tagasi kuningalossi ees olevat fotonäitust vaatasime, siis seal olid ka 3 eesti keelt kõnelevat naist. Muidugi võib olla, et naised lihtsalt lobisevad rohkem ja seetõttu kuuleb, et eestlased silmapiiril. Kui ma meenutan teisi kordi, kus ma olen Belgias eesti keelt juhuslikult kuulnud, siis ikka naised - metroos ja kingapoes. Mehed tulevad meelde ainult Saksamaalt fotomessilt.

Lisaks maalidele ja fotodele olid ka mõned põnevamad eksponaadid, näiteks tagurpidi pööratud Volkswageni Põrnikast tehtud voodi, eespool oleval fotol niidirullidest valmistatud pilt ja veel lakke riputatud asjandus, kuhu sai sisse piiluda. Mida seal küll näha võis?

Riia

Anu

Kolmapäeval sõitsin ma Brüsselist Riiga, et sealt edasi Eestisse saada. Riias oli mul üle 5 tunni vaba aega. Seekord otsustasin fotomuuseumi kasuks. See oli tegelikult väga huvitav, minu jaoks kindlasti põnevam kui võrrelda Antwerpeni fotomuuseumiga. Ühel korrusel on püsinäitus väga vanadest piltidest. Õnneks oli tuima näoga sõjameeste fotode kõrval ohtrasti ka argipäevasemaid pilte - mammid turul või lapsed midagi tegemas.
Üks ruum on ajutiste näituste all. Just 2 päeva tagasi algas Romualdas Požerskis´e must-valgete fotode näitus. Ja see oli ka väga tasemel.
Hiljem läksin veel Riia teada-tuntud pelmeenirestorani.