Art-Event 2007: muljeid kunstimessilt

Taavi

Kui Antwerpeni kunstimessil osalemisele tagasi vaadata, siis võib kindlalt öelda, et ülekaalus on positiivsed muljed. Oli see ju õieti esimene kord, kui sellisel hulgal pilte eksponeerida sain. Ja veel nii suure publiku ees — kolmel päeval heitis meie boksile pilgu mitusada inimest.

Kõige olulisemaks kogemuseks pean kontakti teiste kunstnikega ja nende tehtud kriitikat. Mitu kunstnikku ütlesid, et mu pildid on kuidagi rahulikud, vaiksed. Üks leidis, et maastikke on ta teiste töödeski näinud, kuid et minu fotodes on taevas alati eriline. Huvitav, aga neid arvamusi kuulnuna vaatan nüüd oma fotodele hoopis teise pilguga. Kõige originaalsema kommentaari ütles aga pühapäeva hommikul üks meesterahvas, kes koos oma väikese tütrega pilte vaatas ja Artist Statement'is olevale retoorilisele küsimusele vastas: "I am not an expert, but I think that you are an artist." ("Ma pole küll asjatundja, aga ma arvan, et olete kunstnik.")

Väga huvitavaks kujunes eksperiment tasuta laiali jagatud tervituskaartidega, millel oli kujutatud neli aastaaega. Kui me enne messi arvasime, et sügise pildil on kõige vähem potentsiaali, siis kujunes see hoopis kõige menukamaks. Ning üldine seaduspära oli selline, et naisterahvad eelistasid sügise pilti (Autumn Colours #1) ja meesterahvad suve (The Second Sun).

Külastajad jagunesid kolme päeva vahel ebaühtlaselt. Reede õhtu oli väga aktiivne, kuna siis pääsesid kunstnike sugulased-tuttavad messile tasuta. Laupäev jäi oodatust palju vaiksemaks, pärastlõunal oli veel üksikuid külastajaid, kuid viimasel kahel-kolmel tunnil käisid saalis ringi vaid osalevad kunstnikud ise. Üllatav oli pühapäevane rahvarohkus, mis küündis reede õhtu tasemele või isegi ületas seda.

Erinevalt messikorraldajate reklaamist, et Art-Event on ka koht, kus kunsti osta-müüa, oli külastajate aktiivsus nullilähedane. Niipalju, kui teistelt kunstnikelt kuulsime, jäi läbimüük ümmarguseks nulliks. Eriti valus oli see just neile, kes müügimõtetega osalema olid tulnud. Meie peaeesmärgiks oli fotode eksponeerimine ning kogemuste ja tagasiside saamine, mille osas võib üritust kordaläinuks lugeda.

Kõige meeldivamaks kogemuseks oli vahest see, kui Pariisist pärit kunstnik Isabelle üht oma töödest minu geisrifoto vastu soovis vahetada. Mõeldud-tehtud. Leidsin tema abstraktsete piltide hulgast ühe, mis meenutas väga Saturni rõngaid. Isabelle avas muuhulgas eelmise nädala kolmapäeval Brüsselis oma esimese isikliku näituse, kuhu me ka lahkesti kutsutud olime. Galerii seinal jätsid tema tööd väga sümpaatse mulje.

Pärast õnnestunud kunstivahetust proovisin juba ise õnne meie boksi seina taga keraamikat eksponeerinud kunstnikuga. Valle de la Luna foto õnnestus vahetult enne messi sulgemist vahetada humoorika keraamilise kujukese vastu, mis nüüd meie tuba ehib.

Ahjaa, meie vahetuks naabriks oli Hollandist pärit naisterahvas, kellel ajas loovus üle äärte. Nii istus ta enamuse ajast toolil ja muudkui kudus.

Art-Event 2007: mõttest teostuseni

Taavi

Aasta tagasi Antwerpenis 2006. aasta Art-Eventi külastades ja seal väljapandud fotosid vaadates turgatas mõte, et võiks kätte võtta ja aasta pärast juba ise osaleda. Mõte hakkas idanema ja sai lõpuks eelmisel nädalavahetusel teoks.

Ettevalmistustega alustasime umbes pool aastat tagasi, kui registreerisime end messile osavõtjaks ja tegime algust oma fotograafiale pühendatud veebilehega www.tuvikene.net. Seejärel sai järgemööda valitud fotosid, mida messil seinale riputada, neid arvutis töödeldud, välja trükitud ja lõpuks paspartuu külge kinnitatud. Nagu ikka, jäi arvestatav osa trükkimistest ja paspartuu-lõikamisest viimasele paarile nädalavahetusele, kuid lõpuks olid umbes 20 fotot siiski raamimiskõlbulikud.

Pildiraamid tellisime Mechelenis tegutsevast kunstitarvete poest Lucas Creativ. Ehkki esitasime tellimuse kaks nädalat enne Art-Eventi, tellimus venis ja nii saime raamid kätte alles kaks päeva enne messi algust. Messile eelnev öö kulges seetõttu suuresti klaaside puhastamise ja fotode raamidesse paigutamise peale.

Messiboksi sisustamiseks ostsime veel kena Mabefi puidust aluse, millel saaks raamimata pilte hoida ja näidata, ning klaasist ja metallist telekalaua, millel astronoomia-teemalist fotokogumikku ja kunstipäraseid tervituskaarte eksponeerida. Lisaks veel kaks alumiiniumikarva kokkupandavat taburetti, et vahepeal oma jalgu puhata.

Reede, 16. novembri hommikul läksin esimese asjana Europcari esindusse rendiautole järele. Sedapuhku anti kasutada pisike Kia Rio. Mõne tunniga laadisime autosse ligi 20 pildiraami, mööbli ja muu vajaliku ning võtsime suuna Antwerpeni Expole.

Kohale jõudes käis juba vilgas kunsti ülesriputamine, nii et korra juba tundus, et oleme viimased. Leidsime oma boksi nr 44 üles ja tõime registratuurist lubatud ketid ja konksud. Alles siis avastasime, et kettide riputamiseks on tarvis naelu ja haamrit... Paanika! Õnneks märkasime üht töömeest ja Anu küsis talt hollandi keeles, kust me võiksime naelu saada. Töömees viipas, et tulgu me talle järele, läks oma tööriistakasti juurde, andis meile kamalutäie naelu ja küsis, kas neist piisab. Heh, 10 naelast oleks küll olnud!

Kui ma kruvikeeraja sabaga üritasin naelu puidu sisse taguda, astus meie kõrvalboksist ligi sõbralik hollandi mees ja pakkus oma haamrit kasutada. Sellest oli palju abi. Peagi saime esimesed fotod rippuma ja võisime juba mõelda, kuidas paigutust kenamaks muuta. Saime oma tööga parajasti selleks ajaks valmis, kui kell neli tagauksed suleti ja külastajate saabumiseni veel tund oli jäänud. Seejärel veel viimane lihv boksile, kiire kehakinnitus võileibade näol ja mess võis alata.

Lõpuks said seinale 13 fotot, neist 3 astronoomia-teemalist ja 4 udu-seeriasse kuuluvat. Tagaseina võtsid enda alla suured, 50x60-sentimeetrised raamid värviküllasemate fotodega. Lisaks fotodele panin raamitult üles ka tutvustava teksti endast ja oma fotodest, ingliskeelse nimetusega Artist's Statement. Puidust alusel näitasime veel tosinkond fotot, millest üks oli Anu tehtud, pealkirjaga Cloud Reflection ("Pilve peegeldus").

Laual näitasime fotokogumikku Art & Astronomy ("Kunst & astronoomia") ja neljast kaardist koosnevat seeriat "Neli aastaaega". Külastajad võisid omal valikul kaasa võtta ühe kaardi neljast ja loomulikult visiitkaardi.

Kuidas ma mullikilet ostsin

Anu

Mullikile ostmine pole iseenesest üldse raske. Tuleb minna poodi nimega Brico (ehituspood) ja küsida soovitud meetrid. Selgub, et raske on hoopis müüjatel õige pikkus välja mõõta. Varem oleme sealt samast poest kahel korral kilet ostnud. Esimesel korral saime natukene rohkem, teisel korral see-eest vähem.

Sedapuhku sattus kilet lõikama üks noormees. Ei edenenud tal kuidagi esimese meetri mõõtmine, kuigi proovis mitut moodi. Ma pakkusin talle ennast appi, kuid ta ütles, et ta oskab küll. Esimesed paar meetrit tundusid olevat täitsa meetri moodi, kuid siis läks minu meelest mõõtmine kahtlaseks. Ma ütlesin talle mitu korda, et minu arust on see jupp küll vähem kui meeter, mis ta just mõõtis, kuid ta katkestas mind alati ja ütles, et osa kilet on topelt. Kui ta viimase meetri mõõtis, näitas ta mulle veel demonstratiivselt, et selle lõikab ta ekstra pika. Ma julgesin veelkord kahtlust avaldada, et kas see kokku on ikka 10 meetrit. Tema lausus väga enesekindlalt, et ma võin selles täiesti kindel olla.

Mind jäi aga kahtluseuss närima. See kilepatakas tundus natukene liiga väike olema. Variant oleks olnud mõni lahkem müüa appi paluda ja koos kile üle mõõta. Bricos aga tihti vabu töötajaid näha ei ole ja nii ma otsisin hoopis ise riiulilt mõõdulindi ja leidsin vaikse nurga, et mõõtmistööd teha. Kahel korral sain tulemuseks, et kile ei saa olla pikem kui 7 meetrit. Puudujääk oli minu jaoks liiga suur ja nii ma asusin sama töötajat otsima. Loomulikult kinnitas ta mulle jälle, et kilet on 10 meetrit, aga olgu peale, me võime selle põrandale laiali tõmmata. Mõeldud — tehtud. Tulemus: kile pikkus 6,75 meetrit. Vähemalt ei hakanud ta mind süüdistama, et ma nurga taga jupikese maha lõikasin, vaid möönis, et ilmselt tegi ta loendamisel vea. Seda ma enam ei tahtnud, et ta mulle puuduva osa juurde mõõdaks, vaid leidsin, et mulle sobib, kui ta kaasa-antaval kviitungil meetrid õigeks kirjutab. Seejärel ta sokerdas kõvasti, et ega hästi välja ei saanud lugeda, mis numbriga tegu on.

Kassapidaja kortsutas paberit nähes kulmu, kuid ma ütlesin talle selge sõnaga, et seal peaks number kuus olema. Arve tuli 81 senti, märkusena olgu öeldud, et kile meeter maksab 90 senti. Bricole ei oska muud soovitada, kui et saatku oma töötajad kähku täiendkoolitusele.

Oleme kunstimessil

Taavi

Antwerpeni kunstimessil osalemine saigi teoks! Pildil on meie 6-ruutmeetrine nurgake 7 meetri pikkuse seinaga. Fotod jäävad üles pühapäeval kella kuueni, kui selleaastane mess läbi saab.