Mechelenis toimub pidevalt midagi. Eelmisel kolmapäeval oli siin profiratturite Eneco turniiri viimane etapp, eraldistart. Läksime ka Arloga uudistama.
Kilomeeter enne finišit: 
Eestlaste tulevikulootus, kuid ka juba sel korral olümpial hästi esinenud, Rein Taaramäe. Tema sai sellel etapil 8. koha. 
Siin on kogu turniiri hilisem võitja Jose Ivan Gutierrez Palacios sooja tegemas ja autogramme jagamas: 
Kolm põlvkonda said kokku Mechelenis. Pildile jäid ühtaegu kaks isa, kaks poega, lapselaps ja vanaisa.
Mechelenis asub teaduskeskus nimega Technopolis. Tegemist on sarnase kohaga nagu Soomes Heureka või Tartusse rajatav AHHAA-keskus. Technopolise filosoofia on: "Ma kuulen ja ma unustan. Ma näen ja ma mäletan. Ma teen ja ma saan aru." Seega on see koht, kus saab kõike ise katsetada ja sel viisil proovida erinevatest nähtustest aru saada.
Mai teisel nädalal käisid meil külas Kaiti ja Lotta. Koos nendega me sinna otsustasimegi minna. Technopolis asub meie kodust umbes 4 km kaugusel. Jalgsi minemiseks oli seda meile liiga palju ja bussiliiklus sinna niru. Seega tellisime hoopis takso ja nii saigi Arlo oma esimese autosõidu kätte. Kohale jõudes ootas meid ees kaks üllatust. Kuna Technopolisel oli mingi tähtpäev, siis olid piletihinnad 25% odavamad. Ja teiseks polnud seal hoolimata riigipühast üldse palju rahvast.
Põnevaid tegevusi oli seal päris palju (nad reklaamivad, et neil on rohkem kui 260 erinevat atraktsiooni-ekperimenti). Oli võimalus erikujuga klotse kokku proovida panna nii, et tekiks kas kuup või püramiid, ehitada klotsidest silda, lahendada puslesid. Mulle meeldis kosmeetilise operatsiooni aparaat. Tuli teha endast foto ja siis sai valida, milliseks tahad muunduda. Võis juhtida autot, proovida tasakaalu hoida, mõõta enda jooksukiirust, teha suurt seebimulli jpm, mis enam meelde ei tule. 
Ahjaa, sai sõita lae all jalgrattaga mööda köit. Kaiti oli esimene julge, pidi jube olema. Minu jaoks algus ei olnud jube, aga siis kui pidi hakkama õigetpidi väntama, siis läks küll väga kõhedaks ja oli tunne, et nüüd kukun alla.
Lisaks oli Technopolises laste mängunurk või õigemini mängulinnak. Seal olid pank, supermarket, autotöökoda, pizzeria, ehitusplats. Ja loomulikult sai jälle kõike ise teha ja proovida. Väga vinge oli, nii et veetsime seal aega kuni sulgemiseni.
Pühapäeval, 20. aprillil toimus Belgias esmakordselt õlletehaste avatud uste päev — 28 õlletehast olid kella kümnest viieni külastajatele avatud. Sissepääs oli kõikjal tasuta ja igale külastajale oli ette nähtud klaas tasuta õlut.
Mechelenis, umbes kilomeeter meie kodust, asub Ankru-nimeline õlletehas (Het Anker), kus toodetakse Kuldse Karli õlut (Gouden Carolus). Seadsimegi oma sammud sinna, Arlo kandelinaga kaasas.
Õlletehases tegime kõigepealt väikese ringkäigu mööda märgistatud teed. Igas ruumis leidus mõni tehase töötaja, kes lahkesti õlletegemist seletas. Nalja tegi ja meelde jäi selline kuuldud mõttetera: "Ärge liiga palju õlut jooge, aga ka mitte liiga vähe, sest see pole õlletehasele kasulik."
Ringkäik tehtud, jõudsime hoovi peale tagasi, kus mängis elav muusika ja kus sai õlut mekkida. Valida oli nelja õlle vahel, me võtsime prooviks Gouden Carolus Ambrio ja Classicu. Kuna õlu maitses hea, siis ostsime suveniirkarbiga õlut kaasagi.
Lumiseid jõule ootavad belglased juba 44 aastat, see-eest sadas lumi maha lihavõteteks. Viimati juhtus see 57 aastat tagasi, võis lugeda 25. märtsi ajalehest "Metro". Brüsselis mõõdeti lihavõtte-esmaspäeval lumekihi paksuseks 3-5 sentimeetrit, Kleine Brogeli ilmajaamas koguni 8 cm.
Lihavõtte-esmaspäeva pärastlõuna Mechelenis
Teisipäeva hommik
Õhtu/hommik (vii hiirekursor pildile)
Teisipäevahommikune lumi Brüsselis ülikooli juures
24. veebruaril Mechelenis toimunud karnevalist tegime ka ühe lühikese filmijupi, mis on nüüdsest YouTube'i vahendusel kättesaadav:
Belgias on endiselt karnevalihooaeg. Kui me 3 aastat tagasi ühel pühapäeval esmakordselt Mecheleni külastasime, siis sattusimegi sedasama karnevali kaema.
Seekord toimus rongkäigus osalejate kogunemine praktiliselt meie ukse all, 20 meetri kaugusel kõrvaltänavas. Juba varakult oli tuppa kuulda erinevaid lüürilisi muusikaviise. Edasi kulges karneval läbi linna, et tee äärde kogunenud inimestele maiustusi ja muud nänni visata.
Võrreldes Aalsti karnevaliga, oli see tunduvalt väiksem, aga mitte sugugi igavam. 
Olles esimest korda Mechelenis, avastasime siin kohe vene poe "Берёзка". Nii juhtuski vahete-vahel, et käisime seal präänikuid, hapukoort, Eesti kohukesi või nt soodat ostmas. Eelmisel suvel aga avastasime, et poodi pole enam. Selle asemel on nüüd hoopis restoran.
Eile, tehes väikese jalutuskäigu, sattusin aga peale uuele poekesele — Teremok. Präänikuid müüakse seal küll, kuid kohukesi seekord küll polnud. See-eest olid seal väga maitsvad Buratino-nimelised maisikepikesed.
Mechelenis toimus augustis 12ndat korda suur vabaõhu rokkfestival Maanrock. Kolm aastat tagasi elasime Brüsselis ja ei teadnud Maanrockist veel midagi. Kaks aastat tagasi olime sel ajal Hollandis rattamatkal ning eelmisel aastal tiirutasime Tšehhis-Slovakkias-Ungaris. Sellel aastal me festivali ajaks plaane ei teinud, et saaks kordki ise osa võtta.
Festival toimus nädalavahetusel. Mecheleni kesklinnas oli erinevatel platsidele püsti pandud 4 lava, kus siis keskpäevast hilise öötunnini astusid lavale kuulsad ja vähemkuulsad Belgia artistid. Miskipärast juhtus nii, et aeg läks muude tegevuste peale ja kontsertidele jõudsime vähe. Laupäeva õhtul kuulasime Tom Helsenit. Rahvas oli üllatavalt tuim ja ainult natukene rohkem visati näppu hiti ajal Sun in Her Eyes. Õhtul kõige suurema lava äärde ei saanudki, sest rahvast oli liiga palju. Järgmisel päeval käisime ka korraks kõndimas ja vaatamas, mis toimus. Üldiselt saime pildi kätte, milline näeb välja Flandria suurim tasuta vabaõhurokkfestival.
Rahvast oli palju, kummalgi päeval ca 70 000 inimest. Õhtul oli ka politseid päris palju näha. Ja siis ei tundunudki enam üllatusena, et pühapäeva õhtul toimuma pidanud jalgpallimatš KV Mechelen-Club Brugge linnapea korraldusel linna julgeoleku kaalutlustel esmaspäevale üle viidi.
Meheleni külje all asub loomapark, kuhu me selle aja jooksul, kui me siin oleme elanud, polnud veel jõudnud. Nüüd augustis kui Maris&Co meil külas olid, avanes hea võimalus see viga parandada.
Pargi kohta teadsime niipalju, et see on suur ja seal on loomadel rohkem ruumi kui Antwerpeni loomaaias, mille filiaal Planckendael on. Ja see, et seal palju toonekurgi elab, hakkas ka juba ammu silma.
Toredaks üllatuseks oli mänguväljakute ja seiklusradade rohkus, mida me küll tiba vihmase ilma tõttu niipalju ei kasutanud.
KV Mechelen suutis täna jalgpallihooaja avamängus Anderlechti vastu üle 90 minuti nulliseisu hoida. Kuid üleminutitel sai Belgia meister oma tahtmise ja lõi võiduvärava. Meie jaoks oli uus kogemus mängu fännisektori ülemisest reast jälgida — platsi nägi paremini ning fännide laul ja buu-hüüded olid tublisti valjemad.
Täna tähistasid flaamid oma rahvuspüha nagu aasta tagasigi. Mecheleni katedraali juures toimus sel puhul suur heli-, valguse- ja tulespektaakel pealkirjaga "Kivide sümfoonia". Umbes poole tunni vältel etendati episoode Mecheleni ajaloost: ellu ärkasid nii Austria Margaret kui Püha Rumbold; sekka mängiti muusikat koos ilutulestikuga. Vaatemäng oli muljetavaldav.
Täna oli eelviimane päev Belgia tuludeklaratsiooni esitada. Nii nagu eelmiselgi aastal, võtsime ümbriku näppu ja tegime väikese õhtuse jalutuskäigu Mecheleni maksuameti postkastini, mis on meist vaid paarisaja meetri kaugusel.
Me polnud kaugeltki ainsad, kes äikesevihma trotsides oma deklaratsioone postitama olid tulnud. Jäime mõneks minutiks varikatuse alla inimesi vaatama — kes tuli autoga, kes jalgsi, kes peatas auto sõiduteel, kes sõitis üle kõnnitee postkastini, kes tuli joostes särgiväel, kes vihmavarjuga või keebiga, kes otsis postkasti valest kohast või kes uuris õiget postkasti kahtleva pilguga, enne kui ümbriku sisse lasi. See oli üks neist asjadest, mis kohapeal on naljakas, kuid mida on pea võimatu sõnades edasi anda.
Mecheleni jalgpallimeeskond KV Mechelen võitis ülivõimsalt hooaja lõpuringi mängud, mis peeti nelja meeskonna vahel, ja pääses järgmiseks hooajaks Belgia esiliigasse. KV Mechelen kogus 16 punkti, Royal Antwerp FC 10, Lierse SK 9 ja KV Kortrijk 0 punkti.
Ehkki viimaseks kohtumiseks 14. juunil oli KV Mechelenil esikoht juba kindlustatud, käisime siiski kodulinna staadionil mängu vaatamas ja kaasa elamas. Pettuma ei pidanud, sest kodumeeskond oli võidukas tulemusega 2:0. Mängu lõppedes õnnitleti veel ükshaaval kõiki klubi mängijaid ja treenereid eduka hooaja puhul.
Uus jalgpallihooaeg algab 3. augustil, kui KV Mechelen võõrustab praegust Belgia meistrit Anderlechti. Huvitav tõotab tulla ka 24. augusti mäng Club Brugge vastu. Kavatseme neid ja ka teisi tuleva hooaja huvitavaid mänge vaatama minna.
Täna pärastlõunal käisime Mecheleni jalgpallistaadionil, et kodulinna meeskonnale kaasa elada. KV Mechelen mängis sel hooajal Belgia teises liigas ja tuli 2. kohale. Selleks, et esimesse liigasse pääseda, tuleb olla edukas üleminekumängudel, mille hollandikeelne nimi on Eindronde. Vastasteks on esimese liiga eelviimane klubi Lierse SK ning teise liiga kolmas ja neljas, vastavalt KV Kortrijk ja Royal Antwerp FC. Iga meeskond mängib Eindronde raames kuus mängu, enim punkte saanu pääseb esimesse liigasse.
Täna oli KV Mecheleni vastaseks KV Kortrijk. Esimene poolaeg lõppes 0:0, ehkki Mechelenil õnnestus pall kahel korral vastase väravasse sokutada. Kohtunik leidis mõlemal juhul määruste rikkumisi ja jättis väravad lugemata. Teisel poolajal pani Mecheleni klubi oma paremuse maksma ja lõi kolm väravat. Lõppseisuks jäi 3:0. Publik tegi kõvasti lärmi, laulis ja vehkis sallidega. Aitasime neile plaksutamise ja võidukisaga kaasa.
KV Mechelenil on nüüd kolme mängu järel 7 punkti, Liersel 6, Antwerpenil 4 ja Kortrijkil 0. Järgneva pooleteise nädala jooksul oleme jalgpallilainel, sest ees on kolm otsustavat mängu.
Täpselt aasta on möödas sellest, kui alustasime blogi pidamist, ja üks esimesi sündmusi, mida siis kajastasime, oli Mechelenis toimuv Hanswijki protsessioon. Sel aastal leidis protsessioon aset 13. mail ja mõned värvikamad hetked on püütud järgnevatele fotodele.
27. aprillist 6. maini leidis Mechelenis aset amatöörkunsti nädal, mille raames korraldati hulganisti näitusi ja ka kontserte. Saime ürituste kava liiga hilja, et kõigest huvipakkuvast osa võtta, küll aga osalesime 5. mail amatöörkunstnike avatud uste päeval — Tour des Artistes.
Tervelt 22 kodu või galeriid olid külastajatele uksed avanud. Muuhulgas oli avatud ka meie majaomanike maja, kus meie landlady näitas omatehtud tekstiilikunsti. Valisime enda jaoks välja fotonäitused ja tegime linnas mõnetunnise tiiru. Kõige parem mulje jäi Katholieke Hogeschoolis väljapandud Gazet van Antwerpeni fotonäitusest.
Õhtul olime koos mõnede teiste Bergstraati naabritega kutsutud meie majaomanike aeda tervitusnapsile.
Täna ennelõunal toimus Mecheleni Grote Marktil uusaastavastuvõtt linnakodanikele. Pakuti tasuta jooke — veini, hõõgveini, õlut, karastusjooke, teed ja kohvi — ning hiinapäraseid suupisteid. Inimesi oli palju, kellest enamik seisid hea ja parema järjekordades. Kuna olime äsja hommikust söönud, siis ei olnud meil huvi sabas seista.
Keskpäeval astus lavale Mecheleni linnapea Bart Somers, kes pidas lühikese aga sütitava kõne. Ta kiitis linna head käekäiku ja ärgitas inimesi mõtlema, mida nad ise saaksid linna heaks teha.
Kõigest 10 päeva oli möödunud eelmisest ilutulestikust, kui avanes võimalus tol korral pildistamisel õpitu proovile panna. Läksin õhtul statiiv kaenlas Grote Marktile, kus oli lõppemas vabaõhukontsert. Kella järgi oli ilutulestikuni veel 10 minutit aega, kui korraga hakkas tulevärk katedraali juures pihta. Ei jäänud muud üle, kui kiiruga statiiv rahvamassi sees püsti panna ja pildistama asuda. Kaks õnnestunumat fotot olgu siinkohal ka päevavalgele toodud.
Kolmapäeva õhtul olime oodatud külla Henriettele, kes elab meie vastas teisel pool Bergstraati. Istusime tema 400-aastase maja imeilusas lillederohkes ja purskkaevuga aiakeses, sõime Anu küpsetatud juustuküpsiseid ja rüüpasime Tšiilist toodud Cabernet Sauvignon'i.
Järgmisel pildil on kolm naabritädi: Lieve, Henriette ja Magda.
Kui algul uudistasid tädid minu Tšiilis ja Lõuna-Aafrikas tehtud fotosid, siis pärastpoole tõi Henriette välja ka oma perefotod, mida vaatasime suure huviga:
Väga tore õhtu oli...