Genti kolm begijnhofi

Taavi

Aasta lõpetuseks üks hilinenud sissekanne septembrikuust.

Septembri eelviimasel pühapäeval tegime väljasõidu Genti ja külastasime sealset kolme begijnhofi. Esimesena käisime südalinnast veidi eemal asuvas Sint-Amandsbergi Begijnhofis, mis oli üllatavalt suur, kuid selle võlu jäi meil tabamata.

Teisena sattusime Klein Begijnhofi, mis jättis eelmisest palju meeldivama mulje. Meeldisid valged müürid tänavate ääres, müüril kõndivad kassid ja puudega ääristatud muruplats keset begijnhofi. Nagu Sint-Amandsberg, nii kuulub ka Klein Begijnhof UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Läbi kesklinna kõndides otsustasime kellatorni ronida, kust avanes vaade Gentile. Kahjuks oli ilm sel hetkel pilves ja valgus väga hall.

Viimaks jõudsime Genti vanimasse, Sint-Elisabethi nime kandvasse begijnhofi. Õieti oli sellest alles vaid üks tänav, kuid mõned sealsed detailid olid päris huvitavad.

Väike põige Hollandisse

Anu

Reede tundus igati sobilik päev olema, et teha väike ringkäik Hollandisse. Seekordseks peamiseks sihtkohaks oli Roosendaalis asuv beebipood. Rongiga sõit kestab sinna Mechelenist ainult 40 minutit, kuid hind on see-eest päris krõbe. Kuna juba sinnakanti asja oli, otsustasime veel tutvuda Roosendaalist ca 20 km kaugusel asuva suurema linna Bredaga.

Breda oli nagu Hollandi linn ikka — oli kanal, palju rattaid ja kõikjal kuulda meile harjumatut hollandi keelt.

Meie külastasime sealset Begijnhofi, mis oli täitsa armas. Hoovi keskel asuv ravimtaimeaed jättis küll natukene troostitu mulje, kuid seda ainult aastaaja tõttu. Seal oli ka väikene muuseum, kus lisaks mõningatele eksponaatidele sai vaadata ka lühifilmi (14 minutit) Beginhofi ajaloost ja viimastest elanikest.

Hiljem jalutasime linnas ringi, kiikasime sisse sealsesse katedraali ja ühte ostukeskusesse. Ja muidugi külastasime ka toidupoodi. Hoopis teine tunne kui Belgias. Jogurti ja küpsetiste valik on palju parem kui siin. Kui me elaksime Hollandile ligemal (nt piirilinnas Essenis), siis ma käiksin küll seal sisseoste tegemas.

Eilse nimepäevalise nimi oli ...

Anu

Art-Event 2007: kahekesi pildil

Taavi

Siin me oleme, kahekesi oma messiboksis fotode keskel. Pildistas minu doktoritöö juhendaja Chris.

Art-Event 2007: muljeid kunstimessilt

Taavi

Kui Antwerpeni kunstimessil osalemisele tagasi vaadata, siis võib kindlalt öelda, et ülekaalus on positiivsed muljed. Oli see ju õieti esimene kord, kui sellisel hulgal pilte eksponeerida sain. Ja veel nii suure publiku ees — kolmel päeval heitis meie boksile pilgu mitusada inimest.

Kõige olulisemaks kogemuseks pean kontakti teiste kunstnikega ja nende tehtud kriitikat. Mitu kunstnikku ütlesid, et mu pildid on kuidagi rahulikud, vaiksed. Üks leidis, et maastikke on ta teiste töödeski näinud, kuid et minu fotodes on taevas alati eriline. Huvitav, aga neid arvamusi kuulnuna vaatan nüüd oma fotodele hoopis teise pilguga. Kõige originaalsema kommentaari ütles aga pühapäeva hommikul üks meesterahvas, kes koos oma väikese tütrega pilte vaatas ja Artist Statement'is olevale retoorilisele küsimusele vastas: "I am not an expert, but I think that you are an artist." ("Ma pole küll asjatundja, aga ma arvan, et olete kunstnik.")

Väga huvitavaks kujunes eksperiment tasuta laiali jagatud tervituskaartidega, millel oli kujutatud neli aastaaega. Kui me enne messi arvasime, et sügise pildil on kõige vähem potentsiaali, siis kujunes see hoopis kõige menukamaks. Ning üldine seaduspära oli selline, et naisterahvad eelistasid sügise pilti (Autumn Colours #1) ja meesterahvad suve (The Second Sun).

Külastajad jagunesid kolme päeva vahel ebaühtlaselt. Reede õhtu oli väga aktiivne, kuna siis pääsesid kunstnike sugulased-tuttavad messile tasuta. Laupäev jäi oodatust palju vaiksemaks, pärastlõunal oli veel üksikuid külastajaid, kuid viimasel kahel-kolmel tunnil käisid saalis ringi vaid osalevad kunstnikud ise. Üllatav oli pühapäevane rahvarohkus, mis küündis reede õhtu tasemele või isegi ületas seda.

Erinevalt messikorraldajate reklaamist, et Art-Event on ka koht, kus kunsti osta-müüa, oli külastajate aktiivsus nullilähedane. Niipalju, kui teistelt kunstnikelt kuulsime, jäi läbimüük ümmarguseks nulliks. Eriti valus oli see just neile, kes müügimõtetega osalema olid tulnud. Meie peaeesmärgiks oli fotode eksponeerimine ning kogemuste ja tagasiside saamine, mille osas võib üritust kordaläinuks lugeda.

Kõige meeldivamaks kogemuseks oli vahest see, kui Pariisist pärit kunstnik Isabelle üht oma töödest minu geisrifoto vastu soovis vahetada. Mõeldud-tehtud. Leidsin tema abstraktsete piltide hulgast ühe, mis meenutas väga Saturni rõngaid. Isabelle avas muuhulgas eelmise nädala kolmapäeval Brüsselis oma esimese isikliku näituse, kuhu me ka lahkesti kutsutud olime. Galerii seinal jätsid tema tööd väga sümpaatse mulje.

Pärast õnnestunud kunstivahetust proovisin juba ise õnne meie boksi seina taga keraamikat eksponeerinud kunstnikuga. Valle de la Luna foto õnnestus vahetult enne messi sulgemist vahetada humoorika keraamilise kujukese vastu, mis nüüd meie tuba ehib.

Ahjaa, meie vahetuks naabriks oli Hollandist pärit naisterahvas, kellel ajas loovus üle äärte. Nii istus ta enamuse ajast toolil ja muudkui kudus.

Art-Event 2007: mõttest teostuseni

Taavi

Aasta tagasi Antwerpenis 2006. aasta Art-Eventi külastades ja seal väljapandud fotosid vaadates turgatas mõte, et võiks kätte võtta ja aasta pärast juba ise osaleda. Mõte hakkas idanema ja sai lõpuks eelmisel nädalavahetusel teoks.

Ettevalmistustega alustasime umbes pool aastat tagasi, kui registreerisime end messile osavõtjaks ja tegime algust oma fotograafiale pühendatud veebilehega www.tuvikene.net. Seejärel sai järgemööda valitud fotosid, mida messil seinale riputada, neid arvutis töödeldud, välja trükitud ja lõpuks paspartuu külge kinnitatud. Nagu ikka, jäi arvestatav osa trükkimistest ja paspartuu-lõikamisest viimasele paarile nädalavahetusele, kuid lõpuks olid umbes 20 fotot siiski raamimiskõlbulikud.

Pildiraamid tellisime Mechelenis tegutsevast kunstitarvete poest Lucas Creativ. Ehkki esitasime tellimuse kaks nädalat enne Art-Eventi, tellimus venis ja nii saime raamid kätte alles kaks päeva enne messi algust. Messile eelnev öö kulges seetõttu suuresti klaaside puhastamise ja fotode raamidesse paigutamise peale.

Messiboksi sisustamiseks ostsime veel kena Mabefi puidust aluse, millel saaks raamimata pilte hoida ja näidata, ning klaasist ja metallist telekalaua, millel astronoomia-teemalist fotokogumikku ja kunstipäraseid tervituskaarte eksponeerida. Lisaks veel kaks alumiiniumikarva kokkupandavat taburetti, et vahepeal oma jalgu puhata.

Reede, 16. novembri hommikul läksin esimese asjana Europcari esindusse rendiautole järele. Sedapuhku anti kasutada pisike Kia Rio. Mõne tunniga laadisime autosse ligi 20 pildiraami, mööbli ja muu vajaliku ning võtsime suuna Antwerpeni Expole.

Kohale jõudes käis juba vilgas kunsti ülesriputamine, nii et korra juba tundus, et oleme viimased. Leidsime oma boksi nr 44 üles ja tõime registratuurist lubatud ketid ja konksud. Alles siis avastasime, et kettide riputamiseks on tarvis naelu ja haamrit... Paanika! Õnneks märkasime üht töömeest ja Anu küsis talt hollandi keeles, kust me võiksime naelu saada. Töömees viipas, et tulgu me talle järele, läks oma tööriistakasti juurde, andis meile kamalutäie naelu ja küsis, kas neist piisab. Heh, 10 naelast oleks küll olnud!

Kui ma kruvikeeraja sabaga üritasin naelu puidu sisse taguda, astus meie kõrvalboksist ligi sõbralik hollandi mees ja pakkus oma haamrit kasutada. Sellest oli palju abi. Peagi saime esimesed fotod rippuma ja võisime juba mõelda, kuidas paigutust kenamaks muuta. Saime oma tööga parajasti selleks ajaks valmis, kui kell neli tagauksed suleti ja külastajate saabumiseni veel tund oli jäänud. Seejärel veel viimane lihv boksile, kiire kehakinnitus võileibade näol ja mess võis alata.

Lõpuks said seinale 13 fotot, neist 3 astronoomia-teemalist ja 4 udu-seeriasse kuuluvat. Tagaseina võtsid enda alla suured, 50x60-sentimeetrised raamid värviküllasemate fotodega. Lisaks fotodele panin raamitult üles ka tutvustava teksti endast ja oma fotodest, ingliskeelse nimetusega Artist's Statement. Puidust alusel näitasime veel tosinkond fotot, millest üks oli Anu tehtud, pealkirjaga Cloud Reflection ("Pilve peegeldus").

Laual näitasime fotokogumikku Art & Astronomy ("Kunst & astronoomia") ja neljast kaardist koosnevat seeriat "Neli aastaaega". Külastajad võisid omal valikul kaasa võtta ühe kaardi neljast ja loomulikult visiitkaardi.

Kuidas ma mullikilet ostsin

Anu

Mullikile ostmine pole iseenesest üldse raske. Tuleb minna poodi nimega Brico (ehituspood) ja küsida soovitud meetrid. Selgub, et raske on hoopis müüjatel õige pikkus välja mõõta. Varem oleme sealt samast poest kahel korral kilet ostnud. Esimesel korral saime natukene rohkem, teisel korral see-eest vähem.

Sedapuhku sattus kilet lõikama üks noormees. Ei edenenud tal kuidagi esimese meetri mõõtmine, kuigi proovis mitut moodi. Ma pakkusin talle ennast appi, kuid ta ütles, et ta oskab küll. Esimesed paar meetrit tundusid olevat täitsa meetri moodi, kuid siis läks minu meelest mõõtmine kahtlaseks. Ma ütlesin talle mitu korda, et minu arust on see jupp küll vähem kui meeter, mis ta just mõõtis, kuid ta katkestas mind alati ja ütles, et osa kilet on topelt. Kui ta viimase meetri mõõtis, näitas ta mulle veel demonstratiivselt, et selle lõikab ta ekstra pika. Ma julgesin veelkord kahtlust avaldada, et kas see kokku on ikka 10 meetrit. Tema lausus väga enesekindlalt, et ma võin selles täiesti kindel olla.

Mind jäi aga kahtluseuss närima. See kilepatakas tundus natukene liiga väike olema. Variant oleks olnud mõni lahkem müüa appi paluda ja koos kile üle mõõta. Bricos aga tihti vabu töötajaid näha ei ole ja nii ma otsisin hoopis ise riiulilt mõõdulindi ja leidsin vaikse nurga, et mõõtmistööd teha. Kahel korral sain tulemuseks, et kile ei saa olla pikem kui 7 meetrit. Puudujääk oli minu jaoks liiga suur ja nii ma asusin sama töötajat otsima. Loomulikult kinnitas ta mulle jälle, et kilet on 10 meetrit, aga olgu peale, me võime selle põrandale laiali tõmmata. Mõeldud — tehtud. Tulemus: kile pikkus 6,75 meetrit. Vähemalt ei hakanud ta mind süüdistama, et ma nurga taga jupikese maha lõikasin, vaid möönis, et ilmselt tegi ta loendamisel vea. Seda ma enam ei tahtnud, et ta mulle puuduva osa juurde mõõdaks, vaid leidsin, et mulle sobib, kui ta kaasa-antaval kviitungil meetrid õigeks kirjutab. Seejärel ta sokerdas kõvasti, et ega hästi välja ei saanud lugeda, mis numbriga tegu on.

Kassapidaja kortsutas paberit nähes kulmu, kuid ma ütlesin talle selge sõnaga, et seal peaks number kuus olema. Arve tuli 81 senti, märkusena olgu öeldud, et kile meeter maksab 90 senti. Bricole ei oska muud soovitada, kui et saatku oma töötajad kähku täiendkoolitusele.

Oleme kunstimessil

Taavi

Antwerpeni kunstimessil osalemine saigi teoks! Pildil on meie 6-ruutmeetrine nurgake 7 meetri pikkuse seinaga. Fotod jäävad üles pühapäeval kella kuueni, kui selleaastane mess läbi saab.

Kolm begijnhofi

Taavi

Kui me septembri keskel Tongerenis, Hasseltis ja Diestis käisime, siis oli meie tegelikuks eesmärgiks külastada nende linnade begijnhofe. Begijnhofid (prantsuse-päraselt beguinaažid) on Belgia, Hollandi, Põhja-Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa linnades olevad majade kogumid, kus keskajal elasid begiinid. Begijnhofid said alguse 13. ja 14. sajandil, kui Ristisõdade tõttu üksikuks jäänud naised linnades lähestikku elama asusid ja kogukondi moodustasid. Begiinid pühendasid end jumala teenimisele ja heategevusele, kuid erinevalt nunnadest võisid nad tavaellu tagasi pöörduda ja abielluda.

Belgias on ligi 30 begijnhofi, millest 13 kuuluvad UNESCO Maailma Kultuuripärandi nimekirja. Nende 13 hulgas on ka Tongereni ja Diesti begijnhofid, kuid Hasselti oma mitte.

Tongereni begijnhof valmistas meile pettumuse, seal puudus begijnhofidele omane vaikus ja idüll. Väikesed tänavad olid autosid täis pargitud.

Hasselti begijnhofist me tänu eelteadmistele palju ei lootnud, kuid tegelikkuses oli see väga kena koht, kus pargipingil istuda ja puhata. Hasselti begijnhofi tegid omapäraseks majade ees olevad väikesed aiakesed, mida võis uudistada.

Kolmest külastatud begijnhofist kõige muljetavaldavam asus Diestis. See oli suur ja küllaltki avarate tänavatega. Väga huvitav oli näha seestpoolt sealset kirikut, mis oli külastajatele sel aastal viimast päeva avatud. Veidike häirisid begijnhofis tegutsevad äriettevõtted ja aeg-ajalt tänavail liiklevad autod, kuid neist hoolimata kuulub Diesti begijnhof meie lemmikute hulka.

Tongeren-Hasselt-Diest

Taavi

Pühapäeval, 16. septembril otsustasime kasutada Belgia raudtee ja bussifirmade ühist sooduspiletit, mis lubas 9 euro eest sõita kõigil Belgia liinidel. Piiranguks oli ainult aeg — pilet kehtis ühe päeva ja ühe päevaga Belgiat risti-põiki läbi ei sõida.

Me sõitsime Belgia idaosas olevasse Limburgi provintsi, et üle vaadata sealsed linnad Tongeren, Hasselt ja Diest. Viimane, tõsi küll, jääb Limburgi ametlikest piiridest kilomeetri-paari võrra välja.

Belgia vanimas linnas Tongerenis toimub pühapäevahommikuti vanakraamiturg, mis kulgeb sadade meetrite kaupa piki tänavaid. Kui kohale jõudsime, oli kauplemine juba täies hoos. Heitsime kaubavalikule pilgu peale, aga midagi ei ostnud.

Antiigiturult sattusime keskaegse linnavärava juurde, mil nimeks Moerenpoort. Torni sees tegutseb väike muuseum, kuhu saime eurose täispileti ja 50-sendise tudengipiletiga. Jätsime ajalooteemalise väljapaneku uurimata ja ronisime torni katusele, kust avanes kena vaade linnale. Panoraami rikkusid vaid tornkraanad.

Edasi jalutasime Begijnhofis ja suundusime linna keskele basiilikat vaatama, mis rajati 350 pKr, kuid vanimad säilinud osad pärinevad 11. sajandist. Mõnevõrra meenutas see kirik meile Mecheleni katedraali, kuid oli sellest siiski tublisti madalam.

Tongeren nähtud, sõitsime rongiga veerand tunni jagu tagasi ja väljusime Hasseltis, Limburgi keskuses. Peab ütlema, et esmamulje Hasseltist oli väga hea, linn torkas silma väga korras vanalinna ja pea igal sammul leiduvate kujukestega. Eesmärgiks oli jõuda lõpuks Begijnhofi, mille me ka kenasti üles leidsime.

Silma jäid veel põnevalt kirju fassaad linna keskväljakult ja Hasselti raekoda:

Hilisel pärastlõunal suundusime Diesti, külastasime sealset uhket Begijnhofi ja jalutasime veel tiiru kesklinnas. Viimase foto saime juba madalale vajunud päikese valguses.

Tagasi Mecheleni sõitsime uuesti läbi Hasselti, kus istusime Antwerpenisse suunduva diiselrongi peale. Jah, Belgias polegi kõik rongid elektrirongid!

Elagu rong!

Taavi

Septembrikuu keskel korraldas Belgia raudtee avatud uste päevad pealkirjaga "Elagu rong!". Laupäeval ja pühapäeval, 15. ja 16. septembril said kõik huvilised 9 Belgia linnas näha, kuidas käib töö depoodes ja juhtimiskeskustes, sõita auru- ja kiirrongiga, vaadata filme ja näitusi, kuulata kontserte.

Meie tegime panuse Brüsseli lõunajaamas (Bruxelles-Midi ehk Brussel-Zuid) toimuvatele üritustele. Kõigepealt registreerusime laupäeva pärastlõunasele ekskursioonile raudtee juhtimiskeskusesse. Aga et aega oli palju, sõitsime tasuta erirongiga äärelinnas Forestis asuvasse rongidepoosse, kus hooldatakse 20 kiirrongi Thalys ja Eurostar.

Kõigepealt sai jalutada erinevates raudteevagunites: kupeevagunid, restoranvagunid, vanaaegsed 1. ja 2. klassi vagunid jne. Proovisime järele, kuidas on kolmekorruselise nari peal pikutada.

Kiirronge ja nende hooldamist eksponeeriti mitme nurga alt. Kõige põnevam oli vahest ronge altpoolt näha. Juhikabiini kahjuks ei lubatud.

Lõunajaama tagasi jõudes läksime peagi hollandikeelsele ringkäigule, kuhu lubati korraga 15 inimest. Teist samapalju kuulasid giide prantsuse keeles. Esimesena näidati raudteejaama juhtimiskeskust, kus töötavad jaamakorraldajad, jaamaülem, teadustaja. Giidiks juhtus meesterahvas, kes rääkis väga kaootiliselt, kiiresti ja vaikselt, nii et praktiliselt millestki aru ei saanud.

Edasi jõudsime juhtimiskeskusesse, kust juhitakse terve Belgia raudteevõrgu tööd. Sealne giid rääkis väga selgelt ja loogiliselt, nii et lausa lust oli kuulata. Suures saalis töötasid vaikselt paarkümmend inimest, kes kõik jälgisid kuut-seitset monitori enda ees. Igaühel oli oma raudteelõik, mille eest ta vastutas. Ekraanidel jooksid jooned diagonaalis üles-alla, mis kujutasid rongide kulgemist ühest jaamast teise.

Lõpetuseks näidati raudtee turvakeskust. Giid oli ehe turvaülem, kes keelas pildistamise ja rääkis uhkelt, kuidas nad kaameratega raudteejaamadel silma peal hoiavad. Korraga on valves kaks turvameest, kes vahetuvad 20 minuti tagant, et tähelepanuvõime hea püsiks.

Sellega sai sisutihe päev läbi. Kindlasti oli teistes jaamades ja linnades veel huvitavat, mida vaadata, aga kõike lihtsalt ei jõua.

Maanrock

Anu

Mechelenis toimus augustis 12ndat korda suur vabaõhu rokkfestival Maanrock. Kolm aastat tagasi elasime Brüsselis ja ei teadnud Maanrockist veel midagi. Kaks aastat tagasi olime sel ajal Hollandis rattamatkal ning eelmisel aastal tiirutasime Tšehhis-Slovakkias-Ungaris. Sellel aastal me festivali ajaks plaane ei teinud, et saaks kordki ise osa võtta.

Festival toimus nädalavahetusel. Mecheleni kesklinnas oli erinevatel platsidele püsti pandud 4 lava, kus siis keskpäevast hilise öötunnini astusid lavale kuulsad ja vähemkuulsad Belgia artistid. Miskipärast juhtus nii, et aeg läks muude tegevuste peale ja kontsertidele jõudsime vähe. Laupäeva õhtul kuulasime Tom Helsenit. Rahvas oli üllatavalt tuim ja ainult natukene rohkem visati näppu hiti ajal Sun in Her Eyes. Õhtul kõige suurema lava äärde ei saanudki, sest rahvast oli liiga palju. Järgmisel päeval käisime ka korraks kõndimas ja vaatamas, mis toimus. Üldiselt saime pildi kätte, milline näeb välja Flandria suurim tasuta vabaõhurokkfestival.

Rahvast oli palju, kummalgi päeval ca 70 000 inimest. Õhtul oli ka politseid päris palju näha. Ja siis ei tundunudki enam üllatusena, et pühapäeva õhtul toimuma pidanud jalgpallimatš KV Mechelen-Club Brugge linnapea korraldusel linna julgeoleku kaalutlustel esmaspäevale üle viidi.

Labürindis

Anu

Augustis käisime koos külalistega Valloonias asuvas maisilabürindis. Sellel aastal oli tehtud maisist draakoni kuju, kuid seal sees ringi jalutades küll aru ei saanud, kas see oli draakon või midagi muud.

Natukene põnevam kui lihtsalt maisi vahel ringi tatsumine oli puust labürint, kus tuli leida alguses küsimus ja seejärel uks, mida sai õige vastuse taga peituva koodiga lahti teha. Eriti agaraks osutus Keiti, kes kindlasti teiste jalavaeva vähendas.

Surmaretk ehk 100 km parema maailma nimel

Taavi

Aasta tagasi kirjutas Anu põhjalikult meie esimesest Surmaretke osavõtust. Tookord jäi kõlama mõte, et ehk võiks end sel aastal uuesti 100 km jalgsi läbimises proovile panna.

Reedel, 10. augustil toimus järjekorras 38. Dodentocht (hollandi keeles Surmaretk), mille juhtlauseks on "walking for a better world" ehk "kõndides parema maailma nimel". Ja kõndima oli tulnud peaaegu et rekordarv inimesi — 8958 — neist 7237 meest ja 1721 naist.

Seekord läksime osalema kahekesi, s.t. mina koos Anu õe Marisega, kes oli Eestist meile külla tulnud. Erinevalt eelmisest aastast valisime Bornemisse sõiduks hilisema rongi, et enne starti ülearu kaua passima ei peaks, kuid see oli viga. Registreerimistelgi ukse taga oli pikk järjekord ning stardikoridor oli meie kohale jõudes juba rahvast täis, nii et jäime kõrvaltänavasse pidama.

Kell üheksa anti lähe ja kõik-see-mees kiirustas rajale. Tahtsime alguses kiiremat tempot teha, et hiljem rohkem varuaega jääks, kuid rahvamassis nõelumine oli väsitav ja kohati võimatugi, nii et pidime leppima üldise vooluga kaasaminemisega.

16 km järel oli esimene pettumus, kui oodatud riisikoogi asemel anti ainult õun. Ja järgminegi kontrollpunkt oli tagasihoidliku toitlustamisega: sedapuhku pakuti porgandit. Edaspidi siiski toiduvalik paranes, nii et nälga jäämise ohtu polnud.

Terve öö mööduski kiirustades, väheste ja lühikeste puhkepausidega. Tahtsime saavutada tunniajalist edumaad võrreldes 24 tunni graafikuga, aga see oli päris raske.

Päikesetõusuks hakkasime lähenema poolele maale. Maisipõldude vahel hõljus udu ja esimesed päikesekiired heitsid jumalikku valgust.

50 km märgi juures tegime kiirustades paar fotot ja kõndisime edasi. Palmi õlletehases läksid meie teed lahku, kui ma oma tellitud sooja sööki asusin lahendama. Tagantjärele tarkusena oleks võinud selle ka söömata jätta, samas oli seljatoega plasttoolis niivõrd hea istuda, et juba ainuüksi see oli söögile kulutatud raha väärt.

Mõni kilomeeter hiljem jõudsin Marisele järele, kes oli nüüdseks juba üsna kurnatud ja mõtles katkestamise peale. Kutsusime mobiiliga Anu ja Tiidu järgmisesse kontrollpunkti autoga vastu. Nii jäigi Marise laeks 60 km, mina aga kõndisin üksi finiši suunas edasi. Kell sai alles 10 hommikul.

Päike oli nüüdseks juba kõrgele tõusnud ja taevast kadusid ka viimased pilveviirud. Ehkki õhutemperatuur oli mõnus (veidi üle 20 kraadi), tegi otsese päikesevalguse käes olemine ikka piina. Flandrias ju viludat metsaalust sama hästi kui pole!

Viimane kolmandik teest kulges üha aeglasemas tempos. Õieti kõndimise kiirus palju ei langenud, peatused venisid pikemaks. Ja pärast peatumist oli oi kui raske jälle liikuma saada! Kilomeetri jagu tuli enne komberdada, kui jalad piinaga ära harjusid, seejärel sai heas tempos liikuda kuni järgmise kontrollpunktini. Siis pidi end jälle pikali viskama, jalgu kuivatama, sokke vahetama, sööma ja jooma. Ja jälle ennast püsti ajama.

Viimasesse peatuspunkti jõudmine 94.5 km peal mõjus ergutavalt — ainult 5 km ju veel finišini. Ja viimane lõik läkski kiiresti.

Kaks kilomeetrit enne lõppu kohtasin Anu, kes oli mulle vastu tulnud ja loendas möödujaid. Äärepealt oleks mindki ilma märkamata statistikasse lisanud. Kõndisime koos kuni Bornemini, kus finišikoridori läksin siiski üksinda. Lõpuajaks mõõdeti 22 tundi ja 36 minutit, tubli kolmveerand tundi vähem kui aasta varem.

	Kontrollpunkt	km	Kell	km/h
1	BORNEM - KRUISBERG	0	21:00
2	RODDAM - FRIESLAND DRINKS	16,29	00:11	5,1
3	RUISBROEK - SCHOOLTJE	29,77	02:35	5,6
4	BREENDONK - DUVEL	38,96	04:51	4,1
5	LONDERZEEL - SCHOOL	45,63	05:59	5,9
6	STEENHUFFEL - PALM	53,34	07:40	4,6
7	MERCHTEM - SPORTHAL	60,86	09:20	4,5
8	BUGGENHOUT - SPORTHAL	68,81	11:15	4,1
9	LIPPELO - SCHOOL	77,59	13:46	3,5
10	PUURS - SPORTHAL	82,24	15:01	3,7*
11	SINT-AMANDS - SPORTHAL	90,64	17:18	3,7
12	BRANST - ZATES	94,56	18:30	3,3
13	AANKOMST - TENT	100	19:36	4,9