teisipäev, 15. august 2006

Surmaretk

Reede hommik algas teistmoodi kui tavaliselt — oli see ju Dodentochti hommik. Kuigi algne plaan oli reedel rohkem puhata, et õhtuks veel värske olla, kukkus tiba teismoodi välja. Taavi ei läinud isegi tööle, kuid see-eest oli muud jooksmist. Nii juhtuski, et käisime päeval juba 5-6 km maha.

Dodentocht algas kell 9 õhtul, nii et otsustasime kuus läbi rongiga minna, et ikka õigel ajal kohal olla ja registreerimiskaart välja võtta. Raul, kelle käest me esmakordselt Dodentochtist kuulsime, liitus meiega Mecheleni raudteejaamas. Rongis oli rahvast päris palju, kuid meie tähelepanu pälvis üks vanakene — lühikesed püksid, kulunud seljakott koos joogipudeliga, korralikud matkasaapad, triiksärk, kodukootud kampsun ja vihmavari. Anu, korraliku kasvatusega, tegi ruumi, et ta saaks ikka istuma. Igas peatuses küsis ta, et mis peatuses me nüüd oleme ja loomulikult väljus ta meiega koos Bornemis.

Kui me ametlike telkideni jõudsime, tuli sealt väga kurblikku muusikat. Mina veel imestasin, et nii imelik, kui Taavi mulle meelde tuletas, et mõtle, kuhu sa tulid.

Registreerimine tehtud, oli meil veel 2 tundi stardini. Istusime lihtsalt maas ja vaatasime, kuidas inimesed kogunesid.

Ja inimesi tuli palju. Ametlikel andmetel oli sellel aastal osavõtjaid 8413. Arvata võib, et niru ilmaennustuse tõttu jäid paljudki kahtlejad tulemata. Nii reede ööseks kui laupäevaks lubati vihma, kuid tegelikult oli ilm super. Vihma saime mitte rohkem kui 2 tundi ja seda kohe alguses.

Start antud, hakkasid inimesed kohe hoolega kõndima. Kõige lihtsam oli rahvamassiga samas tempos minna, kuigi vahepeal tuli ka möödumisi teha. Alguses läks trass päris palju külade vahel: kirikukellad mängisid, rahvas oli tänavatel, mõnel pool olid pillimehed meeleolu loomas. Varsti saabus pimedus ja vihm, kuid see ei viinud tuju alla — tore ju kõndida ja juttu vesta. Üllatav oli see, et nii paljudel inimestel olid vihmavarjud kaasas — koti küljes rippumas, üle õla või siis lihtsalt käes.

Esimene söögipunkt oli 16 km peal — selleks ajaks oli kõht väga tühi ja seega riisikook, mida me saime, eriliselt maitsev. Enne seda oli meil ka äpardus juhtunud, kaotasime Rauli silmist või vastupidi. Nii kõndisimegi mitu kilomeetrit üksinda ja taaskohtusime söögipunktis.

Ööpimeduses möödusid kilomeetrid täitsa kobedalt, ainult kui seisma jäime, siis oli hetkega suur rahvahulk möödunud. Tundus, et inimesed ei mõelnud üldse puhkamisele, vaid tahtsid ühe jutiga lõpuni minna.

Esimene tore tähis oli 25 km, järgmine rõõmustav hetk oli, kui läbitud ca 33 km ehk juba 1/3. Aga edasi ei läinud need kilomeetrid üldsegi nii libedalt. Andis juba tunda, et kõnnitud on pikk maa ja seljataga magamata öö. Valutavad jalad ja väikesed villid hakkasid märkamatult juurde hiilima. Taavi suur mõõnahetk saabus 46. kilomeetril, nii et minul tekkis juba mure, kas ta tõesti mõtleb, et suudab lõpuni kõndida. Rauli käest küsides, et kas tal ka mõni koht häda teeb, sai ainult vastuseks, et uni on tiba peal. Väljas oli juba suur hommik, kui me lõpuks 50 km peale jõudsime. Paljud kasutasid seal hetke, et ennast pildistada, nii ka meie. Nüüd oli minu eesmärk peaaegu täidetud. Ma mõtlesin alguses, et ma olen rahul, kui ma pool maad jaksan läbi käia.

Järgmine oodatud sihtpunkt oli soe söök — Palmi õlletehases. Iga osaleja sai ka kupongi tasuta õlle jaoks, kuid arvan, et enamus neist jäid kasutamata. Söök söödud, siis jälle edasi. Nüüdsest oli näha, et inimeste samm oli tükk maad töntsim kui algselt. Mida rohkem edasi, seda enam oli näha sidemeis ja lonkavaid inimesi.

Varsti märkasime ees kõndimas juba rongist tuttavat vanaonu. Nüüd oli lihtne sammu lisada, et onu kinni püüda ja mööda minna.

Minu raskused algasid juba enne 50 km, kuid järjest suuremaks nad läksid. Peale puhkepeatusi oli väga raske ennast liikuma saada — lihased kanged, astuda valus. Umbes pärast poolt kilomeetrit komberdamist oli 3 km suhteliselt normaalne kõndida, kuid siis algas jälle piin. Tundus, et rohkem kui 80 km mina ei tee. Kuidagi jõudsin siiski 85 km peale, kuid sealt edasi ma ei olnud nõus liikuma. Taavi ja Raul läksid edasi, mina jäin transporti ootama, et tagasi Bornemi saada.

Kell 18 olingi seal ja asusin vaatama finišeerivaid inimesi. Tulijaid oli mitmeid — mõned täitsa reipa sammuga, teised kes proovisid rõõmsat nägu teha ja ka neid, kelle puhul oli näha, et iga samm teeb piina. Paljudele lõpetajatele jooksid vastu lapsed ja andsid lilli. Taavi ja Raul saabusid kl 20:22. Ja möödus umbes 2 minutit, kui saabus ka finišisse meie tuttav vanaonu rongist. Mul oli kohe hea meel, et ta elu ja tervisega lõpetada suutis. Hiljem kuulsin Taavi ja Rauli käest, et umbes 2 km enne finišit nad nägid, kuidas onu tuli eespool põõsa tagant välja ja pistis hoogsa sammuga astuma. Nüüd oli neil uhkuse küsimus onu kätte saada ja mööda minna. Õnnestus.

Sellel aastal oli lõpetajaid tavapäraselt palju ehk ca 60 protsenti. Vanim osaleja, 84-aastane härra, kahjuks lõpuni ei jaksanud kõndida, kuid vanim naine, 69-aastane, tegi küll lõpuni.

Pärast kõndimise lõpetamist olid lihased ja jalad kõigil väga läbi. Rongis kohtasime üht noormeest, kes kaebas, et ta pole end kunagi elus niimoodi varem piinanud ja et enam ta ei taha sellist asja ette võtta. Hm, Taavi ja Raul leidsid samuti, et aitab ühest korrast küll. Samas 2 päeva hiljem on Taavi juba palju optimistlikum ja leiab, et täitsa tore oleks veelkord proovida.

Teekond raudteejaamast koju oli väga pikk. Kartsime, et järgmisel päeval on viimne kui lihas valus, kuid tegelikult oli olukord palju parem.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga tublid olete !!!
100 km on ikka pikk maa. Isegi autoga on seda väsitav sõita.
Kaido R.

Anonüümne ütles ...

Kena saavutus, olen kaks korda proovinud Tallinnast Tartusse käija ja mõlemal korral ca 100 km peal lõpetanud, sest lihtsalt rõvedaks on läinud olemine, erit jalad. Arvan et kõva põrutav pinnas teeb oma töö. Usun metsarajal oleks lihtsam käija.

Parimatega
Tiit Riisalo