Täna panin ennast viimast korda proovile enne Dodentochti. Kõndisin Mechelenist Lieri ja tulin sama teed tagasi, kokku 35 km ja 6,5 tundi. Tagasiteel sain ka korraliku paduvihma kaela, aga õnneks kestis see lühikest aega, nii et võis edasi matkata. Mecheleni jõudes oli enesetunne ka parem kui eelmisel pühapäeval, nii et treening kannab vilja. Usun küll, et 12 päeva pärast võib 100 kilomeetrit ette võtta.
Dodentochtini ehk 100 km jalgsimatkani jääb veel vähem kui kolm nädalat. Nädal tagasi tegime 15-kilomeetrise proovimatka, mis näitas, et on tarvis veel tublisti trenni teha. Eile läksin palavat ilma trotsides uuele treeningule, eesmärgiks kõndida maha pikem maa kui eelmine kord. See ka õnnestus: veidi vähem kui 5 tunniga kõndisin maha 27 km. Kaardil näeb teekond välja selline: 
Suur fotokaamera oli tassimiseks liiga raske, seepärast võtsin kaasa pisikese FunkyCami. Nalja pärast sai tee peal ka paar klõpsu tehtud.
Kõigest 10 päeva oli möödunud eelmisest ilutulestikust, kui avanes võimalus tol korral pildistamisel õpitu proovile panna. Läksin õhtul statiiv kaenlas Grote Marktile, kus oli lõppemas vabaõhukontsert. Kella järgi oli ilutulestikuni veel 10 minutit aega, kui korraga hakkas tulevärk katedraali juures pihta. Ei jäänud muud üle, kui kiiruga statiiv rahvamassi sees püsti panna ja pildistama asuda. Kaks õnnestunumat fotot olgu siinkohal ka päevavalgele toodud.
Justiitspalee on üks Brüsseli uhkematest vaatamisväärsustest, oleme oma külalisi ikka selle juurde viinud. Ühtlasi avaneb palee juurest kena panoraamvaade linnale. Rahvuspüha puhul sai Justiitspaleed aga ka seestpoolt näha. Pilt, mis avanes, oli võimas. Suures saalis olid värvid lihtsalt vapustavad. Oleks ette teadnud, oleks statiivi kaasa võtnud ja sinna varakult pildistama läinud.
Paaris alumise korruse koridoris võis ka ringi jalutada ja läbi ukseklaasi kohtusaalidesse sisse vaadata.
21. juulil möödus 176 aastat päevast, mil krooniti Belgia esimene kuningas Leopold I. Ja nagu ikka sel puhul, olid üle riigi suured pidustused.
Läksin Brüsselisse peamiselt selleks, et lennuväe paraadi näha. Kaks aastat tagasi sadas just sel hetkel paduvihma, kui lennukid üle lendasid. Seekord oli ilm ilus (kuigi liiga palav).
Kõigepealt sammusin Justiitspalee juurde, kuna pidupäeva kavas seisis, et seda saab külastada. Ja tõepoolest, uksed olid avatud ja rahvas vooris sisse-välja. Peab ütlema, et palee jättis seestpoolt võimsa mulje.
Justiitspalee juurest kuningalossini oli tänav paksult rahvast täis ning sõjaväelased, tuletõrjujad ja muud sellised tegelased esinesid kõikvõimalike atraktsioonidega.
Kuningalossi juurde jõudsin just õigeks ajaks, sest kümmekond minutit hiljem ei lubatud sinna enam rahvast juurde. 
Vaatasin siis pisut paraadi ja just veidi enne seda, kui kuningapaar autoga mööda sõitis, ronis mingi jobu laternaposti otsa. Turvaeeskirjad sellist asja aga ei luba ja nii ronisid kolm politseinikku talle kiiresti järele. Tüüp siis skandeeris midagi prantsuse keeles, sain aru vaid fraasist "la Belgique". 
Sel hetkel, kui politseinikud tüübi posti otsast alla said, hakkas rahvas aplodeerima. Mõtlesin, et politseinikele tubli töö eest, aga ei, hoopis möödasõitvale kuningapaarile.
Lõpuks sündis siis ka see, mida olin oodanud: lennukid ja kopterid tegid kena paraadlennu üle lossiesise pargi.
Õhtul toimusid ilutulestikud nii Brüsselis kuningalossi ligidal kui Mechelenis Grote Marktil.
Käes on juulikuu teine kuumalaine. Tänane Belgia kõrgeim õhutemperatuur mõõdeti Kleine-Brogeli õhujõudude baasi ilmajaamas: 37,8 kraadi. See on ka selle ilmajaama 53-aastase ajaloo rekord. Belgia soojarekord seekord ei purunenud, 1947. aastal mõõdeti Brüsselis 38,8 kraadi. Täna oli Brüsselis 35 kraadi ringis, üle mõistuse palav sellegipoolest.
Kolmapäeva õhtul olime oodatud külla Henriettele, kes elab meie vastas teisel pool Bergstraati. Istusime tema 400-aastase maja imeilusas lillederohkes ja purskkaevuga aiakeses, sõime Anu küpsetatud juustuküpsiseid ja rüüpasime Tšiilist toodud Cabernet Sauvignon'i.
Järgmisel pildil on kolm naabritädi: Lieve, Henriette ja Magda.
Kui algul uudistasid tädid minu Tšiilis ja Lõuna-Aafrikas tehtud fotosid, siis pärastpoole tõi Henriette välja ka oma perefotod, mida vaatasime suure huviga:
Väga tore õhtu oli...
Esmaspäeva õhtu pühendasime tornikellamuusikale. Nimelt toimuvad suvekuudel esmaspäevaõhtuti Mechelenis tornikellakontserdid: beiardier ronib Mecheleni katedraali torni ja esitab 49 kellal umbes tund aega kellamuusikat. Ehkki muusika kõlab üle linna, on seda kõige meeldivam kuulata torni ligidalt ühe kooli hoovist, kus on istumiseks toolid olemas ja autode müra ei sega.
Kellamuusikal on Mechelenis pikk ajalugu, mis ulatub tagasi 16. sajandisse. 1922. aastast tegutseb Mechelenis tornikellamuusika kool, mille hoone on meie tänavast vaid saja meetri kaugusel. Sel nädalal mängis kelladel Kim Schafer USAst, kes lõpetas Mecheleni kooli eelmisel aastal.
Kontserdil kohtusime kahe naabritädiga meie tänavast, Henriette ja Lievega. Pärast kontserti kutsusid tädid meid kõiki (Anu, Taavi, Tiina, Suule) tänavakohvikusse õlut jooma ja nii me siis veetsime vahva õhtu läbisegi hollandi, inglise ja eesti keeles vesteldes. Kolmapäeva õhtuks kutsuti meid aga Henriette juurde külla.
11. juulil tähistavad flaamid oma rahvuspüha. 1302. aastal toimus sel kuupäeval lahing, kus flaamidel õnnestus võita Prantsuse armeed. Tõsi, kaks aastat hiljem pidid flaamid prantslastele ikkagi alla vanduma.
Mechelenis toimus 11. juuli õhtul ilutulestik. Käisime seda Grote Marktil vaatamas ja tegime pilti.
Esmaspäevane flaami päevaleht De Standaard kirjutab:
Even verderop staan drie vrouwen en een jongeman met een groot fototoestel. Esten, zo blijkt. Taavi is getrouwd met Anu. De andere twee dames zijn tante Tiina — "met twee i's, in Estland schrijven we elke letter die we uitspreken" — en nichtje Suule — met twee u's dus. Maar hoe geraken Esten zo ver uit koers dat ze in Lier terechtkomen? [...]
Siin on Anu tehtud vabatõlge:
Natukene eemal seisavad kolm naist ja noormees suure fotoaparaadiga. Selgub, et need on eestlased. Taavi on abielus Anuga. Ülejäänud kaks daami on tädi Tiina — "kahe i-ga, Eestis kirjutame iga tähe, mida hääldame" ja täditütar Suule — seega kahe u-ga. Aga kuidas juhtus nii, et eestlased Lieris maandusid? "Me elame Mechelenis," seletab Anu nurgelises hollandi keeles. Seejärel läheb ta edasi inglise keeles, et Taavi õpib astronoomiat VUBs (Vrije Universiteit Brussel). "Tädi Tiina ja Suule külastavad Belgiat nädalakese. Brugges [tegelikult Brüsselis] ja Antwerpenis me juba olime, seetõttu oleme täna Lieris. Kuu aega tagasi olime siin esimest korda ja me leidsime selle nii toreda olevat, et tahtsime kindlasti tagasi tulla."
Ja mida on nad täna näinud? "Zimmertorenit," vastab Taavi entusiastlikult. See räägib enda eest. Louis Zimmeri "kell" näitab lisaks kellaajale veel kuid, päevi, kuuseisu, sodiaagimärke, tõusu ja mõõna ning aastaaegu. Pöörlev gloobus näitab isegi, kus antud momendil on keskpäev. Kogu see süsteem töötab ainult ühe pendliga ja pole veel kordagi alates 1930. aastast tõrkunud. "Kõik need aja-aspektid ja liikumised, mida see kell edasi annab! I was very impressed," ütleb Taavi.
Pühapäeval veetsime kena päeva Lieris koos Tiina ja Suulega. Startisime kodust meie kohta varakult, et kindlasti tuviturgu näha. Ainukene tuvidega seotud seik, mida me Grote Marktil nägime, oli üks auto, mille tagaküljel oli silt "Läksin koju oma tuvide juurde".
Lieris asub väga huvitav kellatorn — Zimmertoren. Kella meisterdas üks kohalik kellassepp, kes oli ka ühtlasi astronoomiahuviline. Torn on üle viiesaja aasta vana, kuid astronoomiline kell avati 1930. aastal. Kui eelmine kord uudistasime seda ainult väljast, siis seekord käisime nii tornis sees kui ka kellamuuseumis.
Lisaks niisama jalutamisele käisime ka mootorpaadiga sõitmas. Belgia linnades on palju kanaleid ja paadiga sõitmine väga populaarne. Paraku kohtades, kus on turiste hullupööra (parim näide ilmselt Brugge), on see liiga kommertsimaiguline. Lieris oli hea rahulik koos kohalike pensionäridega ühte paati ronida.
Begijnhofis jalutades äratasime ühes Belgia ajakirjanikus huvi, kes pidi järgmiseks päevaks Lierist artikli kirjutama. Ta ütles, et kuna on suvi ja millestki eriti kirjutada ei ole, siis igal esmaspäeval on neil ajalehes rubriik "De toerist in: ..." Nii ta siis uuriski, kuidas me sinna juhtusime ja mida me seal tegime. Pilti meist ei tehtud, küll aga õnnestus Taavil ajakirjanik pildile saada.
Tiina ja Suule tulid meile täna külla. Pärast õhtusööki läksime linna väikesele jalutuskäigule. Grote Marktilt suundusime botaanikaaeda, kus suvel toimuvad neljapäevaõhtuti tasuta popmuusika-kontserdid. Rahvast oli sinna kogunenud väga palju, enamuses muidugi noored. Kui olime paar lugu jõudnud ära kuulata, hakkas vihma sadama ja ei jäänud muud üle, kui kodutee jalge alla võtta. Läbimärgadena koduukseni jõudes sai vihm loomulikult otsa...
Mõte Pariisi sõita tuli juuni alguses, kui Thalyse kiirrongidele sai osta odavaid pileteid. Thalyse rongid sõidavad Pariisi, Brüsseli, Amsterdami ja Kölni vahet juba 10 aastat ja tähtpäeva puhul korraldatigi 10-euroste piletite kampaania. Aga mitte kõiki odavaid pileteid ei pandud korraga müüki ja seetõttu riskisime, kui ostsime algul Pariisist tagasisõidu piletid 2. juuli õhtuks. Risk õigustas ennast, sest nädal hiljem õnnestus saada Brüssel-Pariisi piletid 2. juuli hommikuks.
Rongil kulub Prantsusmaa südamesse jõudmiseks vaid tund ja 25 minutit. Enamuse teest sõidab ta aukartust äratava kiirusega 295-300 km/h, nii et aknast välja vaadates läheb silme ees õige kirjuks.
Viimati käisime Pariisis 2004. aasta sügisel ja siis vaatasime üle linna südames olevad vaatamisväärsused nagu Eiffeli torn, Triumfikaar, Champs-Elysees, Louvre, Notre Dame ja Sacre-Coeur. Seekord oli meil aega vähem — kokku umbes 9 tundi — parasjagu Versailles' kuningalossi ja lossiaia külastamiseks.
Versailles' lossi juurde jõudes olime oma ajast ligi kaks tundi ühistranspordile kulutanud ja nii otsustasime mitte lossi minna, kus oleks pidanud ka pikas järjekorras seisma, vaid suundusime otse lossiaeda.
Nädalavahetustel toimub aias Le Grandes Eaux Musicales ehk "suur veemuusika" ja sissepääsu eest nõutakse tervelt 7 eurot. Tegelikkuses on aga üritus õige mannetu: kuulsad, enam kui 300-aastased purskkaevud pannakse tööle vaid pooleteiseks tunniks ja klassikalist muusikat mängitakse kehva kvaliteediga valjuhäälditest. Kusjuures iga purskkaev purskab omaette ja muusika mängib omasoodu ehk teisisõnu on vesi ja on muusika, aga veemuusikat ei ole. Jalutasime seal muusika saatel 29-kraadises kuumuses ja olime veidi pettunud.
Kui "veemuusika" lõppes, lahkusime koos rahvamassiga pargist ja otsustasime järelejäänud ajaga käia Pariisi ärilinnaosas, mil nimeks La Defense. Ühistransport võttis taas oma aja, jättes meile ringivaatamiseks vaid pool tundi, aga õhtune päike klaasist hoonetelt peegeldumas andis elamuse.
Jõudsime just Pariisist tagasi. Kohutavalt palav oli, nii et ei suutnud eriti vaatamisväärsusi nautida. Ja palju aega kulus erinevate rongide ja metrooga sõitmise peale. Aga üht-teist ikka nägime ja ka fotokaga sai paar ülesvõtet tehtud, mida saame lähiajal siia veebipäevikusse lisada.
Mechelenis rongi pealt maha tulles saime aru, et väikelinna õhkkond meeldib meile ikka tunduvalt rohkem kui suurlinna oma...