Tongeren-Hasselt-Diest

Taavi

Pühapäeval, 16. septembril otsustasime kasutada Belgia raudtee ja bussifirmade ühist sooduspiletit, mis lubas 9 euro eest sõita kõigil Belgia liinidel. Piiranguks oli ainult aeg — pilet kehtis ühe päeva ja ühe päevaga Belgiat risti-põiki läbi ei sõida.

Me sõitsime Belgia idaosas olevasse Limburgi provintsi, et üle vaadata sealsed linnad Tongeren, Hasselt ja Diest. Viimane, tõsi küll, jääb Limburgi ametlikest piiridest kilomeetri-paari võrra välja.

Belgia vanimas linnas Tongerenis toimub pühapäevahommikuti vanakraamiturg, mis kulgeb sadade meetrite kaupa piki tänavaid. Kui kohale jõudsime, oli kauplemine juba täies hoos. Heitsime kaubavalikule pilgu peale, aga midagi ei ostnud.

Antiigiturult sattusime keskaegse linnavärava juurde, mil nimeks Moerenpoort. Torni sees tegutseb väike muuseum, kuhu saime eurose täispileti ja 50-sendise tudengipiletiga. Jätsime ajalooteemalise väljapaneku uurimata ja ronisime torni katusele, kust avanes kena vaade linnale. Panoraami rikkusid vaid tornkraanad.

Edasi jalutasime Begijnhofis ja suundusime linna keskele basiilikat vaatama, mis rajati 350 pKr, kuid vanimad säilinud osad pärinevad 11. sajandist. Mõnevõrra meenutas see kirik meile Mecheleni katedraali, kuid oli sellest siiski tublisti madalam.

Tongeren nähtud, sõitsime rongiga veerand tunni jagu tagasi ja väljusime Hasseltis, Limburgi keskuses. Peab ütlema, et esmamulje Hasseltist oli väga hea, linn torkas silma väga korras vanalinna ja pea igal sammul leiduvate kujukestega. Eesmärgiks oli jõuda lõpuks Begijnhofi, mille me ka kenasti üles leidsime.

Silma jäid veel põnevalt kirju fassaad linna keskväljakult ja Hasselti raekoda:

Hilisel pärastlõunal suundusime Diesti, külastasime sealset uhket Begijnhofi ja jalutasime veel tiiru kesklinnas. Viimase foto saime juba madalale vajunud päikese valguses.

Tagasi Mecheleni sõitsime uuesti läbi Hasselti, kus istusime Antwerpenisse suunduva diiselrongi peale. Jah, Belgias polegi kõik rongid elektrirongid!

Elagu rong!

Taavi

Septembrikuu keskel korraldas Belgia raudtee avatud uste päevad pealkirjaga "Elagu rong!". Laupäeval ja pühapäeval, 15. ja 16. septembril said kõik huvilised 9 Belgia linnas näha, kuidas käib töö depoodes ja juhtimiskeskustes, sõita auru- ja kiirrongiga, vaadata filme ja näitusi, kuulata kontserte.

Meie tegime panuse Brüsseli lõunajaamas (Bruxelles-Midi ehk Brussel-Zuid) toimuvatele üritustele. Kõigepealt registreerusime laupäeva pärastlõunasele ekskursioonile raudtee juhtimiskeskusesse. Aga et aega oli palju, sõitsime tasuta erirongiga äärelinnas Forestis asuvasse rongidepoosse, kus hooldatakse 20 kiirrongi Thalys ja Eurostar.

Kõigepealt sai jalutada erinevates raudteevagunites: kupeevagunid, restoranvagunid, vanaaegsed 1. ja 2. klassi vagunid jne. Proovisime järele, kuidas on kolmekorruselise nari peal pikutada.

Kiirronge ja nende hooldamist eksponeeriti mitme nurga alt. Kõige põnevam oli vahest ronge altpoolt näha. Juhikabiini kahjuks ei lubatud.

Lõunajaama tagasi jõudes läksime peagi hollandikeelsele ringkäigule, kuhu lubati korraga 15 inimest. Teist samapalju kuulasid giide prantsuse keeles. Esimesena näidati raudteejaama juhtimiskeskust, kus töötavad jaamakorraldajad, jaamaülem, teadustaja. Giidiks juhtus meesterahvas, kes rääkis väga kaootiliselt, kiiresti ja vaikselt, nii et praktiliselt millestki aru ei saanud.

Edasi jõudsime juhtimiskeskusesse, kust juhitakse terve Belgia raudteevõrgu tööd. Sealne giid rääkis väga selgelt ja loogiliselt, nii et lausa lust oli kuulata. Suures saalis töötasid vaikselt paarkümmend inimest, kes kõik jälgisid kuut-seitset monitori enda ees. Igaühel oli oma raudteelõik, mille eest ta vastutas. Ekraanidel jooksid jooned diagonaalis üles-alla, mis kujutasid rongide kulgemist ühest jaamast teise.

Lõpetuseks näidati raudtee turvakeskust. Giid oli ehe turvaülem, kes keelas pildistamise ja rääkis uhkelt, kuidas nad kaameratega raudteejaamadel silma peal hoiavad. Korraga on valves kaks turvameest, kes vahetuvad 20 minuti tagant, et tähelepanuvõime hea püsiks.

Sellega sai sisutihe päev läbi. Kindlasti oli teistes jaamades ja linnades veel huvitavat, mida vaadata, aga kõike lihtsalt ei jõua.

Maanrock

Anu

Mechelenis toimus augustis 12ndat korda suur vabaõhu rokkfestival Maanrock. Kolm aastat tagasi elasime Brüsselis ja ei teadnud Maanrockist veel midagi. Kaks aastat tagasi olime sel ajal Hollandis rattamatkal ning eelmisel aastal tiirutasime Tšehhis-Slovakkias-Ungaris. Sellel aastal me festivali ajaks plaane ei teinud, et saaks kordki ise osa võtta.

Festival toimus nädalavahetusel. Mecheleni kesklinnas oli erinevatel platsidele püsti pandud 4 lava, kus siis keskpäevast hilise öötunnini astusid lavale kuulsad ja vähemkuulsad Belgia artistid. Miskipärast juhtus nii, et aeg läks muude tegevuste peale ja kontsertidele jõudsime vähe. Laupäeva õhtul kuulasime Tom Helsenit. Rahvas oli üllatavalt tuim ja ainult natukene rohkem visati näppu hiti ajal Sun in Her Eyes. Õhtul kõige suurema lava äärde ei saanudki, sest rahvast oli liiga palju. Järgmisel päeval käisime ka korraks kõndimas ja vaatamas, mis toimus. Üldiselt saime pildi kätte, milline näeb välja Flandria suurim tasuta vabaõhurokkfestival.

Rahvast oli palju, kummalgi päeval ca 70 000 inimest. Õhtul oli ka politseid päris palju näha. Ja siis ei tundunudki enam üllatusena, et pühapäeva õhtul toimuma pidanud jalgpallimatš KV Mechelen-Club Brugge linnapea korraldusel linna julgeoleku kaalutlustel esmaspäevale üle viidi.

Labürindis

Anu

Augustis käisime koos külalistega Valloonias asuvas maisilabürindis. Sellel aastal oli tehtud maisist draakoni kuju, kuid seal sees ringi jalutades küll aru ei saanud, kas see oli draakon või midagi muud.

Natukene põnevam kui lihtsalt maisi vahel ringi tatsumine oli puust labürint, kus tuli leida alguses küsimus ja seejärel uks, mida sai õige vastuse taga peituva koodiga lahti teha. Eriti agaraks osutus Keiti, kes kindlasti teiste jalavaeva vähendas.

Surmaretk ehk 100 km parema maailma nimel

Taavi

Aasta tagasi kirjutas Anu põhjalikult meie esimesest Surmaretke osavõtust. Tookord jäi kõlama mõte, et ehk võiks end sel aastal uuesti 100 km jalgsi läbimises proovile panna.

Reedel, 10. augustil toimus järjekorras 38. Dodentocht (hollandi keeles Surmaretk), mille juhtlauseks on "walking for a better world" ehk "kõndides parema maailma nimel". Ja kõndima oli tulnud peaaegu et rekordarv inimesi — 8958 — neist 7237 meest ja 1721 naist.

Seekord läksime osalema kahekesi, s.t. mina koos Anu õe Marisega, kes oli Eestist meile külla tulnud. Erinevalt eelmisest aastast valisime Bornemisse sõiduks hilisema rongi, et enne starti ülearu kaua passima ei peaks, kuid see oli viga. Registreerimistelgi ukse taga oli pikk järjekord ning stardikoridor oli meie kohale jõudes juba rahvast täis, nii et jäime kõrvaltänavasse pidama.

Kell üheksa anti lähe ja kõik-see-mees kiirustas rajale. Tahtsime alguses kiiremat tempot teha, et hiljem rohkem varuaega jääks, kuid rahvamassis nõelumine oli väsitav ja kohati võimatugi, nii et pidime leppima üldise vooluga kaasaminemisega.

16 km järel oli esimene pettumus, kui oodatud riisikoogi asemel anti ainult õun. Ja järgminegi kontrollpunkt oli tagasihoidliku toitlustamisega: sedapuhku pakuti porgandit. Edaspidi siiski toiduvalik paranes, nii et nälga jäämise ohtu polnud.

Terve öö mööduski kiirustades, väheste ja lühikeste puhkepausidega. Tahtsime saavutada tunniajalist edumaad võrreldes 24 tunni graafikuga, aga see oli päris raske.

Päikesetõusuks hakkasime lähenema poolele maale. Maisipõldude vahel hõljus udu ja esimesed päikesekiired heitsid jumalikku valgust.

50 km märgi juures tegime kiirustades paar fotot ja kõndisime edasi. Palmi õlletehases läksid meie teed lahku, kui ma oma tellitud sooja sööki asusin lahendama. Tagantjärele tarkusena oleks võinud selle ka söömata jätta, samas oli seljatoega plasttoolis niivõrd hea istuda, et juba ainuüksi see oli söögile kulutatud raha väärt.

Mõni kilomeeter hiljem jõudsin Marisele järele, kes oli nüüdseks juba üsna kurnatud ja mõtles katkestamise peale. Kutsusime mobiiliga Anu ja Tiidu järgmisesse kontrollpunkti autoga vastu. Nii jäigi Marise laeks 60 km, mina aga kõndisin üksi finiši suunas edasi. Kell sai alles 10 hommikul.

Päike oli nüüdseks juba kõrgele tõusnud ja taevast kadusid ka viimased pilveviirud. Ehkki õhutemperatuur oli mõnus (veidi üle 20 kraadi), tegi otsese päikesevalguse käes olemine ikka piina. Flandrias ju viludat metsaalust sama hästi kui pole!

Viimane kolmandik teest kulges üha aeglasemas tempos. Õieti kõndimise kiirus palju ei langenud, peatused venisid pikemaks. Ja pärast peatumist oli oi kui raske jälle liikuma saada! Kilomeetri jagu tuli enne komberdada, kui jalad piinaga ära harjusid, seejärel sai heas tempos liikuda kuni järgmise kontrollpunktini. Siis pidi end jälle pikali viskama, jalgu kuivatama, sokke vahetama, sööma ja jooma. Ja jälle ennast püsti ajama.

Viimasesse peatuspunkti jõudmine 94.5 km peal mõjus ergutavalt — ainult 5 km ju veel finišini. Ja viimane lõik läkski kiiresti.

Kaks kilomeetrit enne lõppu kohtasin Anu, kes oli mulle vastu tulnud ja loendas möödujaid. Äärepealt oleks mindki ilma märkamata statistikasse lisanud. Kõndisime koos kuni Bornemini, kus finišikoridori läksin siiski üksinda. Lõpuajaks mõõdeti 22 tundi ja 36 minutit, tubli kolmveerand tundi vähem kui aasta varem.

	Kontrollpunkt	km	Kell	km/h
1	BORNEM - KRUISBERG	0	21:00
2	RODDAM - FRIESLAND DRINKS	16,29	00:11	5,1
3	RUISBROEK - SCHOOLTJE	29,77	02:35	5,6
4	BREENDONK - DUVEL	38,96	04:51	4,1
5	LONDERZEEL - SCHOOL	45,63	05:59	5,9
6	STEENHUFFEL - PALM	53,34	07:40	4,6
7	MERCHTEM - SPORTHAL	60,86	09:20	4,5
8	BUGGENHOUT - SPORTHAL	68,81	11:15	4,1
9	LIPPELO - SCHOOL	77,59	13:46	3,5
10	PUURS - SPORTHAL	82,24	15:01	3,7*
11	SINT-AMANDS - SPORTHAL	90,64	17:18	3,7
12	BRANST - ZATES	94,56	18:30	3,3
13	AANKOMST - TENT	100	19:36	4,9

Planckendaeli loomapark

Anu

Meheleni külje all asub loomapark, kuhu me selle aja jooksul, kui me siin oleme elanud, polnud veel jõudnud. Nüüd augustis kui Maris&Co meil külas olid, avanes hea võimalus see viga parandada.
Pargi kohta teadsime niipalju, et see on suur ja seal on loomadel rohkem ruumi kui Antwerpeni loomaaias, mille filiaal Planckendael on. Ja see, et seal palju toonekurgi elab, hakkas ka juba ammu silma.
Toredaks üllatuseks oli mänguväljakute ja seiklusradade rohkus, mida me küll tiba vihmase ilma tõttu niipalju ei kasutanud.