Täpselt aasta on möödas sellest, kui alustasime blogi pidamist, ja üks esimesi sündmusi, mida siis kajastasime, oli Mechelenis toimuv Hanswijki protsessioon. Sel aastal leidis protsessioon aset 13. mail ja mõned värvikamad hetked on püütud järgnevatele fotodele.
Brüsselist ca 30 km väikses külas Villers la Ville asub üks vana varemeis klooster. Kuna mina käisin seal kolmapäeval, siis oli seal väga rahulik. Vaikust segasid ainult rongid, mis läbi varemete mööda kihutasid.
Pärast kloostrikülastus käisin ka natukene metsas matkamas. Erinevalt paljudest teistest Belgia matkaradadest oli seal päris metsa moodi. Arvestades, kui hoolega seal parasjagu metsa maha võeti, siis pole kindel, kauaks see nii on. 
Minu rõõmuks võis seal ka küpseid maasikaid leida. 
Lisaks tundus, et sel aastal tuleb hea moonisaak. 
Eelmisel nädalal tegime Brüsseli avastamisega sammukese edasi — käisime esmakordselt Euroopa Parlamendis. Seal oli 8. mail Ungari loodusfotograafi András Mészárose näituse avamine. Meie sattusime sinna Gábori kutsel, kellega ma kunagi Brüsselis koos hollandi keele kursusel käisin. András on nimelt tema verivärske õemees.
Näitus tekitas vastakaid tundeid. Fotod olid iseenesest heal tasemel, kuid nende esitlus jättis soovida. Kõige rohkem tundsime puudust heast valgustusest, mis oleks fotosid paremini esile toonud. Avamisel peeti kolm ungarikeelset kõnet, õnneks kaks neist ingliskeelse tõlkega.
Euroopa Parlamendist jäi meelde range turvakontroll ja võimalus piiluda üle ukse istungisaali.
Märtsis Györgyil ja Gáboril külas
27. aprillist 6. maini leidis Mechelenis aset amatöörkunsti nädal, mille raames korraldati hulganisti näitusi ja ka kontserte. Saime ürituste kava liiga hilja, et kõigest huvipakkuvast osa võtta, küll aga osalesime 5. mail amatöörkunstnike avatud uste päeval — Tour des Artistes.
Tervelt 22 kodu või galeriid olid külastajatele uksed avanud. Muuhulgas oli avatud ka meie majaomanike maja, kus meie landlady näitas omatehtud tekstiilikunsti. Valisime enda jaoks välja fotonäitused ja tegime linnas mõnetunnise tiiru. Kõige parem mulje jäi Katholieke Hogeschoolis väljapandud Gazet van Antwerpeni fotonäitusest.
Õhtul olime koos mõnede teiste Bergstraati naabritega kutsutud meie majaomanike aeda tervitusnapsile.
Teatavasti on euromüntidel vastavalt riikidele oma kujundus. Kui ma mõne eurose või kahese saan, siis viskan pilgu peale, mis maa oma on. Lieri ujulas, saades tagasi 2-eurose, tekkis minus elevus, et oo, sellist polegi ma veel näinud :) Hiljem kodus lähemalt uurides selgus, et tegmist on hoopis Tai bahtiga, mille väärtus eurost 10 korda väiksem.
Igal kevadel avatakse need kasvuhooned 3 nädalaks ka lihtrahvale. Meie oleme senini sobivad ajad maha maganud, kuid sellel aastal võtsin ma kätte ja läksin kohale. Täitsa kena oli seal väikene jalutuskäik teha, ainult rahvast oli palju. Eriti rohkelt olid esindatud saksa ja hollandi pensionärid, keda sinna busside kaupa kohale toodi.
Taavi tõstis mind täna õige arvu kordi kõrgele-kõrgele. Ega see väga raske vist olnudki, sest me olime sel ajal vees:) Käisime Lieris asuvas veekeskuses, kus lisaks ujumisele saab mägijõest alla lasta ja saunas käia. Väga vahva!
Teisipäevane riigipüha oli ammu plaanitud mere äärde Knokkesse sõiduks, sest seal on hetkel suur fotofestival, mis kestab 3 kuud. Esimesena külastasime näitusehalli, kus olid väljas fotod rahvusvahelisest fotovõistlusest — 200 tööd, mis olid eelnevalt 5000 fotost välja valitud. Tundus, et kõva promo võistluse kohta oli tehtud Vietnamis ja Iraanis, sest sealsete autorite töid oli võrreldes teiste maadega propotsionaalselt palju (Belgiat oli muidugi ülekaalukalt kõige rohkem). Lisaks sellele oli seal amatöörfotograafide näitus ja veel fotod, mis on tehtud elektronmikroskoobiga. Suurendused olid alates 150 korrast kuni 11 000 korrani, näiteks oli pildistatud vereliblesid, putukasilmi, taimerakke.
Järgmisena tegime väikese jalutuskäigu kenas pargis ja avastasime, et Knokke ei piirdugi ainult mere äärde ehitatud 10-korruseliste majadega. Silmadele natukene puhkust antud, läksime World Press Photo 2007 aasta võitjate töid vaatama. Läbivaks teemaks olid sõjakoledused ja puudust kannatavad inimesed, isegi loodusfoto võiduseeria oli šokeeriv. 
Sealsamas oli veel üks suur näitus Rankini töödest. Kuna selleks ajaks olime päris soodad ja tema looming pole just meie maitse, siis jalutasime sealt lihtsalt läbi.
Juunis vahetab Wildlife Photographer of the Year 2006 välja pressifoto ja siis on põhjust Knokkesse tagasi minna.
Lõpetuseks kõndisime veel mere ääres ja leidsime, et Knokke on palju hubasem kui Blankenberge, kus me aasta tagasi olime. 