2 x Diksmuide

Taavi

Diksmuide on väike linn Lääne-Flandrias, Mechelenist veidi enam kui 100 km kaugusel. Esimene kord sõitsin sinna 14. septembril üksi, kui kasutasin Belgia raudtee kevadise streigi eest saadud tasuta päevapiletit. Üritasin päevaga külastada võimalikult palju erinevaid begijnhofe, sõites kõigepealt Oudenaardesse, sealt Kortrijki, Diksmuidesse ja lõpuks Genti. Seejuures jättis Diksmuide linn nii hea mulje, et sõitsime sinna järgmisel nädalavahetusel juba kolmekesi.

Esimese maailmasõja ajal toimusid Diksmuide külje all ägedad lahingud ja linn tehti praktiliselt maatasa. 1920ndatel ehitati aga linn uuesti üles. Linna serva on püstitatud rahumonument — 84 meetri kõrgune IJzertoren, mis on kõrgeim rahumonument Euroopas. Tornis tegutseb I maailmasõjale pühendatud muuseum, mis oli 14. septembril kõigile külastajaile tasuta avatud. Ronisin 22 korruse jagu mööda treppe ning heitsin tipust Diksmuidele ja ümbruskonnale pilgu peale.

Sõjas hävis ka Diksmuide begijnhof, mis on samuti algsel kujul nullist üles ehitatud.

Linnakülastuse lõpetasime Diksmuide pargis:

Maikuised väljasõidud

Anu

Tihedas maikuus külastasime ühel laupäeval Sint-Truideni linnakest ja teisel laupäeval grammi võrra suuremat Turnhouti.

Sint-Truideni jaama ees võttis meid vastu nätsupuu, mis oli päris vaimukas, aga natukene kole ka.

Siin on Sint-Truideni begijnhof koos kirikuga. Kiriku kõrval asuvas majas on astronoomiline kell, mida me tahtsime näha. Kahjuks oli kell katki ja seega sinna kedagi ei lubatud.

Edasi jalutasime lihtsalt linnas ringi, kus nägime ühte ägedat mänguasjapoodi.

Turnhouti begijnhofis oli Taavi juba kunagi käinud, kuid mina mitte. Me olime rõõmsalt üllatunud, et see begijnhof nii stiilipuhas ja vaikne oli.

Turnhoutis leidus tänavatel palju kujusid, kuigi mitte nii palju kui Hasseltis. Kindluse vallikraavis peesitav tibi paistis eriti silma.

Aalsti karneval

Taavi

Belgia linn Aalst on tuntud oma iga-aastase karnevali poolest, mis toob kokku üle poolesaja tuhande pealtvaataja. Anu eestvedamisel käisime pühapäeval karnevalirongkäiku oma silmaga kaemas. Rongkäigus osalevaid gruppe oli 65, neist jaksasime ära vaadata ligi pooled. Kogu paraadi nägemiseks oleks kulunud 4 tundi. Ilm oli ilus ja rahvas nautis üritust.

Genti kolm begijnhofi

Taavi

Aasta lõpetuseks üks hilinenud sissekanne septembrikuust.

Septembri eelviimasel pühapäeval tegime väljasõidu Genti ja külastasime sealset kolme begijnhofi. Esimesena käisime südalinnast veidi eemal asuvas Sint-Amandsbergi Begijnhofis, mis oli üllatavalt suur, kuid selle võlu jäi meil tabamata.

Teisena sattusime Klein Begijnhofi, mis jättis eelmisest palju meeldivama mulje. Meeldisid valged müürid tänavate ääres, müüril kõndivad kassid ja puudega ääristatud muruplats keset begijnhofi. Nagu Sint-Amandsberg, nii kuulub ka Klein Begijnhof UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Läbi kesklinna kõndides otsustasime kellatorni ronida, kust avanes vaade Gentile. Kahjuks oli ilm sel hetkel pilves ja valgus väga hall.

Viimaks jõudsime Genti vanimasse, Sint-Elisabethi nime kandvasse begijnhofi. Õieti oli sellest alles vaid üks tänav, kuid mõned sealsed detailid olid päris huvitavad.

Kolm begijnhofi

Taavi

Kui me septembri keskel Tongerenis, Hasseltis ja Diestis käisime, siis oli meie tegelikuks eesmärgiks külastada nende linnade begijnhofe. Begijnhofid (prantsuse-päraselt beguinaažid) on Belgia, Hollandi, Põhja-Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa linnades olevad majade kogumid, kus keskajal elasid begiinid. Begijnhofid said alguse 13. ja 14. sajandil, kui Ristisõdade tõttu üksikuks jäänud naised linnades lähestikku elama asusid ja kogukondi moodustasid. Begiinid pühendasid end jumala teenimisele ja heategevusele, kuid erinevalt nunnadest võisid nad tavaellu tagasi pöörduda ja abielluda.

Belgias on ligi 30 begijnhofi, millest 13 kuuluvad UNESCO Maailma Kultuuripärandi nimekirja. Nende 13 hulgas on ka Tongereni ja Diesti begijnhofid, kuid Hasselti oma mitte.

Tongereni begijnhof valmistas meile pettumuse, seal puudus begijnhofidele omane vaikus ja idüll. Väikesed tänavad olid autosid täis pargitud.

Hasselti begijnhofist me tänu eelteadmistele palju ei lootnud, kuid tegelikkuses oli see väga kena koht, kus pargipingil istuda ja puhata. Hasselti begijnhofi tegid omapäraseks majade ees olevad väikesed aiakesed, mida võis uudistada.

Kolmest külastatud begijnhofist kõige muljetavaldavam asus Diestis. See oli suur ja küllaltki avarate tänavatega. Väga huvitav oli näha seestpoolt sealset kirikut, mis oli külastajatele sel aastal viimast päeva avatud. Veidike häirisid begijnhofis tegutsevad äriettevõtted ja aeg-ajalt tänavail liiklevad autod, kuid neist hoolimata kuulub Diesti begijnhof meie lemmikute hulka.

Tongeren-Hasselt-Diest

Taavi

Pühapäeval, 16. septembril otsustasime kasutada Belgia raudtee ja bussifirmade ühist sooduspiletit, mis lubas 9 euro eest sõita kõigil Belgia liinidel. Piiranguks oli ainult aeg — pilet kehtis ühe päeva ja ühe päevaga Belgiat risti-põiki läbi ei sõida.

Me sõitsime Belgia idaosas olevasse Limburgi provintsi, et üle vaadata sealsed linnad Tongeren, Hasselt ja Diest. Viimane, tõsi küll, jääb Limburgi ametlikest piiridest kilomeetri-paari võrra välja.

Belgia vanimas linnas Tongerenis toimub pühapäevahommikuti vanakraamiturg, mis kulgeb sadade meetrite kaupa piki tänavaid. Kui kohale jõudsime, oli kauplemine juba täies hoos. Heitsime kaubavalikule pilgu peale, aga midagi ei ostnud.

Antiigiturult sattusime keskaegse linnavärava juurde, mil nimeks Moerenpoort. Torni sees tegutseb väike muuseum, kuhu saime eurose täispileti ja 50-sendise tudengipiletiga. Jätsime ajalooteemalise väljapaneku uurimata ja ronisime torni katusele, kust avanes kena vaade linnale. Panoraami rikkusid vaid tornkraanad.

Edasi jalutasime Begijnhofis ja suundusime linna keskele basiilikat vaatama, mis rajati 350 pKr, kuid vanimad säilinud osad pärinevad 11. sajandist. Mõnevõrra meenutas see kirik meile Mecheleni katedraali, kuid oli sellest siiski tublisti madalam.

Tongeren nähtud, sõitsime rongiga veerand tunni jagu tagasi ja väljusime Hasseltis, Limburgi keskuses. Peab ütlema, et esmamulje Hasseltist oli väga hea, linn torkas silma väga korras vanalinna ja pea igal sammul leiduvate kujukestega. Eesmärgiks oli jõuda lõpuks Begijnhofi, mille me ka kenasti üles leidsime.

Silma jäid veel põnevalt kirju fassaad linna keskväljakult ja Hasselti raekoda:

Hilisel pärastlõunal suundusime Diesti, külastasime sealset uhket Begijnhofi ja jalutasime veel tiiru kesklinnas. Viimase foto saime juba madalale vajunud päikese valguses.

Tagasi Mecheleni sõitsime uuesti läbi Hasselti, kus istusime Antwerpenisse suunduva diiselrongi peale. Jah, Belgias polegi kõik rongid elektrirongid!

Elagu rong!

Taavi

Septembrikuu keskel korraldas Belgia raudtee avatud uste päevad pealkirjaga "Elagu rong!". Laupäeval ja pühapäeval, 15. ja 16. septembril said kõik huvilised 9 Belgia linnas näha, kuidas käib töö depoodes ja juhtimiskeskustes, sõita auru- ja kiirrongiga, vaadata filme ja näitusi, kuulata kontserte.

Meie tegime panuse Brüsseli lõunajaamas (Bruxelles-Midi ehk Brussel-Zuid) toimuvatele üritustele. Kõigepealt registreerusime laupäeva pärastlõunasele ekskursioonile raudtee juhtimiskeskusesse. Aga et aega oli palju, sõitsime tasuta erirongiga äärelinnas Forestis asuvasse rongidepoosse, kus hooldatakse 20 kiirrongi Thalys ja Eurostar.

Kõigepealt sai jalutada erinevates raudteevagunites: kupeevagunid, restoranvagunid, vanaaegsed 1. ja 2. klassi vagunid jne. Proovisime järele, kuidas on kolmekorruselise nari peal pikutada.

Kiirronge ja nende hooldamist eksponeeriti mitme nurga alt. Kõige põnevam oli vahest ronge altpoolt näha. Juhikabiini kahjuks ei lubatud.

Lõunajaama tagasi jõudes läksime peagi hollandikeelsele ringkäigule, kuhu lubati korraga 15 inimest. Teist samapalju kuulasid giide prantsuse keeles. Esimesena näidati raudteejaama juhtimiskeskust, kus töötavad jaamakorraldajad, jaamaülem, teadustaja. Giidiks juhtus meesterahvas, kes rääkis väga kaootiliselt, kiiresti ja vaikselt, nii et praktiliselt millestki aru ei saanud.

Edasi jõudsime juhtimiskeskusesse, kust juhitakse terve Belgia raudteevõrgu tööd. Sealne giid rääkis väga selgelt ja loogiliselt, nii et lausa lust oli kuulata. Suures saalis töötasid vaikselt paarkümmend inimest, kes kõik jälgisid kuut-seitset monitori enda ees. Igaühel oli oma raudteelõik, mille eest ta vastutas. Ekraanidel jooksid jooned diagonaalis üles-alla, mis kujutasid rongide kulgemist ühest jaamast teise.

Lõpetuseks näidati raudtee turvakeskust. Giid oli ehe turvaülem, kes keelas pildistamise ja rääkis uhkelt, kuidas nad kaameratega raudteejaamadel silma peal hoiavad. Korraga on valves kaks turvameest, kes vahetuvad 20 minuti tagant, et tähelepanuvõime hea püsiks.

Sellega sai sisutihe päev läbi. Kindlasti oli teistes jaamades ja linnades veel huvitavat, mida vaadata, aga kõike lihtsalt ei jõua.

Labürindis

Anu

Augustis käisime koos külalistega Valloonias asuvas maisilabürindis. Sellel aastal oli tehtud maisist draakoni kuju, kuid seal sees ringi jalutades küll aru ei saanud, kas see oli draakon või midagi muud.

Natukene põnevam kui lihtsalt maisi vahel ringi tatsumine oli puust labürint, kus tuli leida alguses küsimus ja seejärel uks, mida sai õige vastuse taga peituva koodiga lahti teha. Eriti agaraks osutus Keiti, kes kindlasti teiste jalavaeva vähendas.