Mikamaka kortsutas kulmu, tõmbas piibust sügava mahvi ja vaatas taevasse nagu alati, kui ta midagi väga tähtsat tahtis ütelda.
«Kui sa kolmel koival kolgerdad, ega sa siis koimalt pukra ei pääse.»
Väike tüdruk jäi talle, suu ammuli, otsa vahtima.
«Sellest ma ei saa küll mitte mõhkugi aru,» ütles ta hapu näoga.
Mikamaka hoidis nimetissõrme püsti.
«Küll sa hakkad aru saama,» ütles ta, «hihihii, hehehee!»
Ervin Lázár
«Seitsmepäine haldjas»
Meie majapidamises lähevad arvutid siis rikki, kui ma kuskil reisil olen ja Anu üksi kodus. Nii juhtus see 2005. aasta septembris, kui ma olin nädal aega Ungaris — tookord ütles üles arvuti kõvaketas. Uuesti juhtus äpardus paar nädalat tagasi, just sel hommikul, kui ma olin oma nädalapikkusele Eesti-reisile asunud. Seekord ei andnud arvuti ühtki elumärki, mis tähendas, et toiteplokk oli pärast 6-aastast töötamist otsad andnud. Eestist tagasi jõudes seadsime sammud arvutipoodi ja tõime koju juba mitu aastat tagasi väljavalitud arvutikorpuse — Antec Sonata — mis näeb välja sama stiilne kui tiibklaver. Pärast 4-tunnist nokitsemist oli vana arvuti sisu uude korpusesse ümber tõstetud ja elu võis jälle tavapäraselt edasi minna. (On's elu ilma arvutita üldse võimalik?)
Vana ja uus
See oli juba oktoobris, kui me planeerisime aasta esimese nädalavahetuse Londonis veeta. Tegime enne minekut mõningaid plaane, kuid hoidusime liiga tihedast ajakavast ja tahtsime, et meil oleks kohapeal vabadus, mida teha ja kuhu minna.
Londonisse jõudsime väga varakult, olime juba reedel kell 10 kohal. Tegelikult väljus meie rong Brüsselist kell 9, kuid kuna Inglismaaga oli ajavahe 1 tund, siis see eelise andiski. Kodust pidi küll juba kell 7 väljuma, et Brussel Zuidis check-in nõutud 30 minutit enne kiirrongi väljumist tehtud saaks. Meie jaoks oli üllatav, et passikontroll nii range oli, seda nii minnes kui tulles.
Pärast Londoni ühistranspordi päevapileti ostu sõitsime esimesena oma lemmikbelglase Hercules Poirot' residentsi juurde. See oli täitsa äratuntav, kuigi filmis jättis majaesine park avarama mulje. 
Edasi ületasime kaks korda Thames'i jõe, alguses üle London Bridge'i ja seejärel jalutasime üle Tower Bridge'i. 
Enne kui me ennast hotelli läksime sisse kirjutama, tahtsime külastada ühte suurt kasutatud raamatute poodi. Sellega läks nirusti, sest minu väljaotsitud aadressil asuv pood ei olnud suurem kui keskmine pagaripood siin Belgias. Me ei vaevunudki sinna sisse astuma. Seejärel vaatasime kiirkorras üle hotelli teele jäävad Big Beni, parlamendihoone, Westminster Abbey ja kiikasime ka Downing Street'i (seal elab peaminister) tänavale sisse, mille otsas oli Londonile kohaselt suur politseivalve.
Peale kosutavat puhkust hotellitoas otsustasime veel õhtul teha väikese külastuse Waterstone'i 6-korruselisse raamatupoodi. Otsustasime sinna minna metrooga, kuid see oli viga — jalgsi oleks saanud kiiremini. Et metrooni jõuda, peab Londonis päris palju kõndima — mitmed maa-alused liikuvad trepid ja tunnelid enne päris peatusesse jõudmist.
Laupäeval tahtsime külastada fotogaleriid (The Photographers' Gallery). Seda me ka tegime, kuid aega kulus seal tükk maad vähem, kui ette arvasime. See-eest jäi rohkem aega ostlemisele. Ma olin valmis selleks, et Oxford Street'il ja seal läheduses olevatel tänavatel peab endale ise teed rajama ja liikuda saab teokiirusel, kuid tegelikkuses oleks sinna palju rohkem inimesi mahtunud. Vahepeal lõunastasime ka Hiinalinnas asuvas hiina buffet's, kus kindla summa eest võid süüa nii palju, kui tahad. Nii see päev linnas jalutades ja vahepeal mõnda poodi sisse astudes otsa saigi.
Pühapäeval oli plaanis külastada Greenwichi. Enne metroo peale minekut jalutasime mööda Buckinghami paleest, mis oli meie hotellist ainult 400 meetri kaugusel. Seal oli parasjagu kavas pühapäevahommikune sõdurite vahetustseremoonia. Õnneks sai see ruttu läbi ja me võisime jalutada Trafalgar Square'ni, mis kubises fotosid tegevatest turistidest.
Greenwich'i suur park oli küll väga kena ja nauditav. Meil oli seal plaanis üks geopeituse aare üles leida. Taavi oli väga osav ja leidis selle väga kiiresti. Vaatasime sisse ka seal asuvasse observatooriumisse ning viskasime pilgu peale nullmeridiaanile. Järjekorras seista, et meridiaani monumendi taustal pilti teha, me küll ei viitsinud. Ja siis oligi enam-vähem käes aeg, et rongi peale minna ja tagasi koju sõita. 
Minu jaoks oli Londonis kõige suuremaks üllatuseks liiklus. Ma ei mäletanud enam, et jalakäijaid seal autojuhtide jaoks olemas ei ole. Vahepeal ilmselt siinsete viisakate juhtidega ära harjunud. Ja väike pettumus oli see, et mitte kuskil ei juhtunud me õige inglise kraani juurde. Mitte et need kraanid mugavad oleksid...
Käes on minu jalgratta odomeetri nullimise aeg ning nüüd viimane hetk üles kirjutada, mis oli 2007. aasta tulemuseks. 1149 ongi see kilomeetrite arv, mis mu ratas ühe aastaga läbi sõitis. Kui aus olla, siis siia hulka kuulub ka kaks lühikest otsa sellest aastast ning mõned kilomeetrid sellest ei ole mina sõitnud, vaid mõni meie külalistest, kes on ratast laenanud. Samas pole minu sõidu ajal ka alati spidomeeter peal olnud, nii et umbes nii palju ma 2007. aastal sõitsingi (piilusin Taavi odomeetrit ka, tal oli vähem:)
Ka eelmistel aastatel olen ma üles kirjutanud, palju sai aasta jooksul läbitud. Paraku on tihti kirjutamiseks mingi nii kindel koht, et hiljem seda üles leida keeruline. Seega 2006 ja 2004 on hetkel teadmata, kuid leidsin, et 2005 sõitsin ma 2183 km. Siis me tegime Hollandis 2-nädalase rattamatka, mille jooksul läbisime natukene üle 1000 km.
Nüüd aga jälle uue hooga otsast pihta numbreid kasvatama!