Surmaretk ehk 100 km parema maailma nimel

Taavi

Aasta tagasi kirjutas Anu põhjalikult meie esimesest Surmaretke osavõtust. Tookord jäi kõlama mõte, et ehk võiks end sel aastal uuesti 100 km jalgsi läbimises proovile panna.

Reedel, 10. augustil toimus järjekorras 38. Dodentocht (hollandi keeles Surmaretk), mille juhtlauseks on "walking for a better world" ehk "kõndides parema maailma nimel". Ja kõndima oli tulnud peaaegu et rekordarv inimesi — 8958 — neist 7237 meest ja 1721 naist.

Seekord läksime osalema kahekesi, s.t. mina koos Anu õe Marisega, kes oli Eestist meile külla tulnud. Erinevalt eelmisest aastast valisime Bornemisse sõiduks hilisema rongi, et enne starti ülearu kaua passima ei peaks, kuid see oli viga. Registreerimistelgi ukse taga oli pikk järjekord ning stardikoridor oli meie kohale jõudes juba rahvast täis, nii et jäime kõrvaltänavasse pidama.

Kell üheksa anti lähe ja kõik-see-mees kiirustas rajale. Tahtsime alguses kiiremat tempot teha, et hiljem rohkem varuaega jääks, kuid rahvamassis nõelumine oli väsitav ja kohati võimatugi, nii et pidime leppima üldise vooluga kaasaminemisega.

16 km järel oli esimene pettumus, kui oodatud riisikoogi asemel anti ainult õun. Ja järgminegi kontrollpunkt oli tagasihoidliku toitlustamisega: sedapuhku pakuti porgandit. Edaspidi siiski toiduvalik paranes, nii et nälga jäämise ohtu polnud.

Terve öö mööduski kiirustades, väheste ja lühikeste puhkepausidega. Tahtsime saavutada tunniajalist edumaad võrreldes 24 tunni graafikuga, aga see oli päris raske.

Päikesetõusuks hakkasime lähenema poolele maale. Maisipõldude vahel hõljus udu ja esimesed päikesekiired heitsid jumalikku valgust.

50 km märgi juures tegime kiirustades paar fotot ja kõndisime edasi. Palmi õlletehases läksid meie teed lahku, kui ma oma tellitud sooja sööki asusin lahendama. Tagantjärele tarkusena oleks võinud selle ka söömata jätta, samas oli seljatoega plasttoolis niivõrd hea istuda, et juba ainuüksi see oli söögile kulutatud raha väärt.

Mõni kilomeeter hiljem jõudsin Marisele järele, kes oli nüüdseks juba üsna kurnatud ja mõtles katkestamise peale. Kutsusime mobiiliga Anu ja Tiidu järgmisesse kontrollpunkti autoga vastu. Nii jäigi Marise laeks 60 km, mina aga kõndisin üksi finiši suunas edasi. Kell sai alles 10 hommikul.

Päike oli nüüdseks juba kõrgele tõusnud ja taevast kadusid ka viimased pilveviirud. Ehkki õhutemperatuur oli mõnus (veidi üle 20 kraadi), tegi otsese päikesevalguse käes olemine ikka piina. Flandrias ju viludat metsaalust sama hästi kui pole!

Viimane kolmandik teest kulges üha aeglasemas tempos. Õieti kõndimise kiirus palju ei langenud, peatused venisid pikemaks. Ja pärast peatumist oli oi kui raske jälle liikuma saada! Kilomeetri jagu tuli enne komberdada, kui jalad piinaga ära harjusid, seejärel sai heas tempos liikuda kuni järgmise kontrollpunktini. Siis pidi end jälle pikali viskama, jalgu kuivatama, sokke vahetama, sööma ja jooma. Ja jälle ennast püsti ajama.

Viimasesse peatuspunkti jõudmine 94.5 km peal mõjus ergutavalt — ainult 5 km ju veel finišini. Ja viimane lõik läkski kiiresti.

Kaks kilomeetrit enne lõppu kohtasin Anu, kes oli mulle vastu tulnud ja loendas möödujaid. Äärepealt oleks mindki ilma märkamata statistikasse lisanud. Kõndisime koos kuni Bornemini, kus finišikoridori läksin siiski üksinda. Lõpuajaks mõõdeti 22 tundi ja 36 minutit, tubli kolmveerand tundi vähem kui aasta varem.

	Kontrollpunkt	km	Kell	km/h
1	BORNEM - KRUISBERG	0	21:00
2	RODDAM - FRIESLAND DRINKS	16,29	00:11	5,1
3	RUISBROEK - SCHOOLTJE	29,77	02:35	5,6
4	BREENDONK - DUVEL	38,96	04:51	4,1
5	LONDERZEEL - SCHOOL	45,63	05:59	5,9
6	STEENHUFFEL - PALM	53,34	07:40	4,6
7	MERCHTEM - SPORTHAL	60,86	09:20	4,5
8	BUGGENHOUT - SPORTHAL	68,81	11:15	4,1
9	LIPPELO - SCHOOL	77,59	13:46	3,5
10	PUURS - SPORTHAL	82,24	15:01	3,7*
11	SINT-AMANDS - SPORTHAL	90,64	17:18	3,7
12	BRANST - ZATES	94,56	18:30	3,3
13	AANKOMST - TENT	100	19:36	4,9