Anu, Taavi ja Arlo

Arlo esimene eluaasta

2009-03-03T22:25:00.003+01:00

Märts

Aprill

Mai

Juuni

Juuli

August

September

Oktoober

November

Detsember

Jaanuar

Veebruar

2 x Diksmuide

2008-09-30T23:07:00.001+02:00

Diksmuide on väike linn Lääne-Flandrias, Mechelenist veidi enam kui 100 km kaugusel. Esimene kord sõitsin sinna 14. septembril üksi, kui kasutasin Belgia raudtee kevadise streigi eest saadud tasuta päevapiletit. Üritasin päevaga külastada võimalikult palju erinevaid begijnhofe, sõites kõigepealt Oudenaardesse, sealt Kortrijki, Diksmuidesse ja lõpuks Genti. Seejuures jättis Diksmuide linn nii hea mulje, et sõitsime sinna järgmisel nädalavahetusel juba kolmekesi.

Esimese maailmasõja ajal toimusid Diksmuide külje all ägedad lahingud ja linn tehti praktiliselt maatasa. 1920ndatel ehitati aga linn uuesti üles. Linna serva on püstitatud rahumonument — 84 meetri kõrgune IJzertoren, mis on kõrgeim rahumonument Euroopas. Tornis tegutseb I maailmasõjale pühendatud muuseum, mis oli 14. septembril kõigile külastajaile tasuta avatud. Ronisin 22 korruse jagu mööda treppe ning heitsin tipust Diksmuidele ja ümbruskonnale pilgu peale.

Sõjas hävis ka Diksmuide begijnhof, mis on samuti algsel kujul nullist üles ehitatud.

Linnakülastuse lõpetasime Diksmuide pargis:

Eneco Tour

2008-09-02T20:12:00.008+02:00

Mechelenis toimub pidevalt midagi. Eelmisel kolmapäeval oli siin profiratturite Eneco turniiri viimane etapp, eraldistart. Läksime ka Arloga uudistama.

Kilomeeter enne finišit:

Eestlaste tulevikulootus, kuid ka juba sel korral olümpial hästi esinenud, Rein Taaramäe. Tema sai sellel etapil 8. koha.

Siin on kogu turniiri hilisem võitja Jose Ivan Gutierrez Palacios sooja tegemas ja autogramme jagamas:

Surmaretk 080808: kaks videot

2008-08-30T18:34:00.000+02:00

Esimene video on filmitud hommikul kell 10 Buggenhoutis, 67. kilomeetril.

Teine filmilõik pärineb Bornemist ja näitab osavõtjaid mõnisada meetrit enne finišit. Mind siit videost otsida ei ole mõtet, olin veel umbes viie kilomeetri kaugusel.

Surmaretk 080808

2008-08-21T22:06:00.000+02:00

Pärast Dodentochti ehk Surmaretke kaht edukat lõpetamist (vaata postitusi Surmaretk ja Surmaretk ehk 100 km parema maailma nimel) ei saanud kuidagi jätta kolmandat korda proovimata. Sedapuhku anti start maagilisel kuupäeval 08.08.08 ja nagu ikka, oli 100-kilomeetrise raja läbimiseks aega 24 tundi ehk 9. augusti õhtul kella üheksani.

Bornemisse jõudsin õigel ajal: registreerimistelgi juures veel järjekorda polnud. Kaela riputatava ribakoodiga plastkaardi asemel anti seekord kiip, mis tuli traadiga jalanõude külge kinnitada.

Stardikoridor oli aga kiiresti täitumas. Poolteist tundi enne lähet enam stardisirgele ei mahtunudki ja tuli jääda kõrvaltänavasse ootele.

Eelmise aastaga võrreldes pääsesin paremini liikvele. Nelja-viie kilomeetri kiire kõnni järel oli ruumi lahedalt ja ei pidanud aeglasemate liikujate vahel sõeluma. 17 km kontrollpunkti jõudsin ligikaudu kahe ja poole tunniga ehk tublisti enne südaööd (eelmisel aastal 00:11). Edasi liikusin mõõdukalt kiires tempos — kogu raja peale arvestatuna umbes 20 tunni graafikus. Nagu juba tavaks, kohtasin 50 km märki koiduvalguses. Üks aktiivne pealtvaataja oli ametis poseerivate osavõtjate pildistamisega, pakkudes kõigile oma abi. Ma ütlesin abist ära ja tegin ise olustikust pildi:

Peagi tõusis päike ja ilmaennustuses lubatud pilvi ei paistnud kuskilt. See oli mulle suureks löögiks, sest olin arvestanud meeldivalt jaheda ilmaga. Nüüd tuli aga end päikese eest kaitsma asuda.

Kui kaks kolmandikku teest ehk 66 km oli läbitud, jõudsin Buggenhouti, kuhu Anu oli koos Arloga mind toetama tulnud. Pärast lühikest puhkepausi tegi Anu minust pildi:

Edasi läks kõndimine üha raskemaks. 73-74 km juures viis tee Flandria keskpunkti monumendist mööda ja kasutasin võimalust puude varjus pingile istuda. Pildil on näha, kuidas osavõtjad muudkui mööda voorivad.

80 km järel sain Puursi spordihallis jalad mõneks minutiks seinale panna:

Viimastes peatuspunktides kulus puhkamiseks üha rohkem aega ja keskmine kiirus muudkui langes. Aga lõpetamiseks oli siiski aega turvaliselt ja nii ületasin lõpujoone kell 19:59. Kokku kulus aega mulle juba tavapäraseks saanud 23 tundi. Anu ja Arlo olid mul Bornemis vastas ja Anu jäädvustas taaskord hetke, kui olen just diplomi ja õllepudeli kätte saanud.

Uudse asjana kasutasin Surmaretke ajal sammulugejat. Kokku tuli 119876 sammu, mis teeb keskmiseks sammu pikkuseks 83 cm.

Lõpetuseks aga pilt kolmest diplomist, mis jäävad lisa ootama.

Arlo esimene sissekanne

2008-08-20T20:50:00.002+02:00

iyujh mnu miu46hü-.i ed cv j . bxi,8uh7u67utjm

in
ü v bgnj67

Perepilt

2008-08-04T23:05:00.002+02:00

Täna Mechelenis Vrijbroekparkis

Pilte Maastrichtist

2008-07-31T22:10:00.000+02:00

Maastrichti sõitsime rongiga. Arlole on rongisõit igati meelepärane.

Maastrichti jõudes sadas vihma, aga meil oli ainult üks väike vihmavari ning vankril ka kilekatet polnud kaasas. Nii veetsime esimese tunni sealses rongijaamas ringi vaadates ja võileibu süües. Edasi kõndisime lihtsalt linnas ringi ja vahelduseks astusime mõnest poest läbi.

Kirikusse tehtud raamatupood nägi väga lahe välja.

Maastrichtis käisime just enne algavat jalgpalli EM-i. Hollandlaste lootused olid kõrged.

Esimene raamat

2008-07-28T21:58:00.002+02:00

Kolm põlvkonda

2008-07-22T22:50:00.002+02:00

Kolm põlvkonda said kokku Mechelenis. Pildile jäid ühtaegu kaks isa, kaks poega, lapselaps ja vanaisa.

Söömaaeg me akna taga

2008-07-08T16:12:00.008+02:00

Hommikul avanes mulle siis selline vaatepilt, ei olnud meeldiv. Igaljuhul tundus talle einestamiseks koht sobilik ja et mina toas ringi liikusin, ei paistnud teda segavat. Mis linnuga tegemist on, ma ei tea. Ehk mingit liiki pistrik, kes pidi ka nt Mecheleni katedraali tornis pesitsema. Igal juhul ma loodan, et talle see koht meeldima ei hakanud ja ta enam siia tagasi ei tule.

Maikuised väljasõidud

2008-06-30T22:06:00.000+02:00

Tihedas maikuus külastasime ühel laupäeval Sint-Truideni linnakest ja teisel laupäeval grammi võrra suuremat Turnhouti.

Sint-Truideni jaama ees võttis meid vastu nätsupuu, mis oli päris vaimukas, aga natukene kole ka.

Siin on Sint-Truideni begijnhof koos kirikuga. Kiriku kõrval asuvas majas on astronoomiline kell, mida me tahtsime näha. Kahjuks oli kell katki ja seega sinna kedagi ei lubatud.

Edasi jalutasime lihtsalt linnas ringi, kus nägime ühte ägedat mänguasjapoodi.

Turnhouti begijnhofis oli Taavi juba kunagi käinud, kuid mina mitte. Me olime rõõmsalt üllatunud, et see begijnhof nii stiilipuhas ja vaikne oli.

Turnhoutis leidus tänavatel palju kujusid, kuigi mitte nii palju kui Hasseltis. Kindluse vallikraavis peesitav tibi paistis eriti silma.

Tähtpäevade kuu

2008-05-31T23:58:00.005+02:00

Maikuus oli meil lausa viis tähtpäeva: kõigepealt täitus meil 4 aastat Belgiasse elama asumisest, seejärel sai Arlo 2-kuuseks, järgnesid Anu ja Taavi sünnipäevad ning kõige lõpuks sai meie blogi 2-aastaseks.

Temaatiline sünnipäevavein

Teaduskeskus Technopolis

2008-05-31T23:23:00.000+02:00

Mechelenis asub teaduskeskus nimega Technopolis. Tegemist on sarnase kohaga nagu Soomes Heureka või Tartusse rajatav AHHAA-keskus. Technopolise filosoofia on: "Ma kuulen ja ma unustan. Ma näen ja ma mäletan. Ma teen ja ma saan aru." Seega on see koht, kus saab kõike ise katsetada ja sel viisil proovida erinevatest nähtustest aru saada.

Mai teisel nädalal käisid meil külas Kaiti ja Lotta. Koos nendega me sinna otsustasimegi minna. Technopolis asub meie kodust umbes 4 km kaugusel. Jalgsi minemiseks oli seda meile liiga palju ja bussiliiklus sinna niru. Seega tellisime hoopis takso ja nii saigi Arlo oma esimese autosõidu kätte. Kohale jõudes ootas meid ees kaks üllatust. Kuna Technopolisel oli mingi tähtpäev, siis olid piletihinnad 25% odavamad. Ja teiseks polnud seal hoolimata riigipühast üldse palju rahvast.

Põnevaid tegevusi oli seal päris palju (nad reklaamivad, et neil on rohkem kui 260 erinevat atraktsiooni-ekperimenti). Oli võimalus erikujuga klotse kokku proovida panna nii, et tekiks kas kuup või püramiid, ehitada klotsidest silda, lahendada puslesid. Mulle meeldis kosmeetilise operatsiooni aparaat. Tuli teha endast foto ja siis sai valida, milliseks tahad muunduda. Võis juhtida autot, proovida tasakaalu hoida, mõõta enda jooksukiirust, teha suurt seebimulli jpm, mis enam meelde ei tule. Ahjaa, sai sõita lae all jalgrattaga mööda köit. Kaiti oli esimene julge, pidi jube olema. Minu jaoks algus ei olnud jube, aga siis kui pidi hakkama õigetpidi väntama, siis läks küll väga kõhedaks ja oli tunne, et nüüd kukun alla.

Lisaks oli Technopolises laste mängunurk või õigemini mängulinnak. Seal olid pank, supermarket, autotöökoda, pizzeria, ehitusplats. Ja loomulikult sai jälle kõike ise teha ja proovida. Väga vinge oli, nii et veetsime seal aega kuni sulgemiseni.

Avatud uste päev õlletehases

2008-04-27T01:09:00.012+02:00

Pühapäeval, 20. aprillil toimus Belgias esmakordselt õlletehaste avatud uste päev — 28 õlletehast olid kella kümnest viieni külastajatele avatud. Sissepääs oli kõikjal tasuta ja igale külastajale oli ette nähtud klaas tasuta õlut.

Mechelenis, umbes kilomeeter meie kodust, asub Ankru-nimeline õlletehas (Het Anker), kus toodetakse Kuldse Karli õlut (Gouden Carolus). Seadsimegi oma sammud sinna, Arlo kandelinaga kaasas.

Õlletehases tegime kõigepealt väikese ringkäigu mööda märgistatud teed. Igas ruumis leidus mõni tehase töötaja, kes lahkesti õlletegemist seletas. Nalja tegi ja meelde jäi selline kuuldud mõttetera: "Ärge liiga palju õlut jooge, aga ka mitte liiga vähe, sest see pole õlletehasele kasulik."

Ringkäik tehtud, jõudsime hoovi peale tagasi, kus mängis elav muusika ja kus sai õlut mekkida. Valida oli nelja õlle vahel, me võtsime prooviks Gouden Carolus Ambrio ja Classicu. Kuna õlu maitses hea, siis ostsime suveniirkarbiga õlut kaasagi.

Arlo Antarktikas

2008-04-13T21:07:00.003+02:00

Ühe veini lugu

2008-04-13T20:33:00.008+02:00

See oli 2006. aasta märtsis, kui Taavi oli järjekordselt Aafrikas. Sedakorda oli tal aega, et üks veinituur teha. Sealt tõi ta Belgiasse kaasa ühe veini, mis pidi väga hea olema. Arvasime, et saame seda varsti maitsta, kuid tegelikkuses pidi see vein enne veel natukene reisima.

Selline nägi siis välja ta teekond:
Lõuna-Aafrika Vabariik - Belgia (Mechelen) - Saksamaa (Berliin) - Eesti (Tallinn, Tartu) - Inglismaa - Belgia (Mechelen, Brüssel)

Nädal tagasi jõudis see vein siis üle kahe aasta tagasi Belgiasse, kus ta heas seltskonnas lõpuks ära joodi. Tundus, et see ringisõitmine polnud talle halvasti mõjunud — maitses tõesti hästi.

Lumised lihavõtted

2008-04-03T23:56:00.002+02:00

Lumiseid jõule ootavad belglased juba 44 aastat, see-eest sadas lumi maha lihavõteteks. Viimati juhtus see 57 aastat tagasi, võis lugeda 25. märtsi ajalehest "Metro". Brüsselis mõõdeti lihavõtte-esmaspäeval lumekihi paksuseks 3-5 sentimeetrit, Kleine Brogeli ilmajaamas koguni 8 cm.

Lihavõtte-esmaspäeva pärastlõuna Mechelenis

Teisipäeva hommik

Õhtu/hommik (vii hiirekursor pildile)

Teisipäevahommikune lumi Brüsselis ülikooli juures

Karnevalivideo

2008-03-30T20:25:00.003+02:00

24. veebruaril Mechelenis toimunud karnevalist tegime ka ühe lühikese filmijupi, mis on nüüdsest YouTube'i vahendusel kättesaadav:

Täna õhtul Mechelenis

2008-03-29T19:37:00.004+01:00

Täna õhtul on jalgpalliklubi KV Mecheleni vastaseks Belgia esiliiga liider ja peamine meistritiitli pretendent Standard de Liège. Kui hooaja esimeses pooles oli KV Mechelenil tegemist, et väljalangejatest ehk liiga kahest viimasest eespool püsida, siis pärast talvevaheaega on mäng käima läinud ja klubi on tõusnud esikümne piirimaile. Tänane mäng tõotab tulla põnev, sest sügisene kohtumine Liège'is lõppes viigiga 2:2, samas pole Standard sel hooajal veel ühtki liigamängu kaotanud.

Belgias suhtutakse olulistesse jalgpallikohtumistesse ettevaatusega ja fännide kontrolli all hoidmiseks tuuakse linna tugevdatud politseijõud. Juba pärastlõunal võis näha, kuidas veekahuritega varustatud märulipolitsei masin Mecheleni politseimaja juurde jõudis.

Erinevalt kolletavate päevalehtede võrguväljaannetest ei hakka siia sisutühja pilti pallist või politseiautost lisama.

Täiendus: Ehkki võimalusi oli mõlemal poolel, mängis Standard kindlamalt ja võitis 78. minutil löödud väravast 1:0. Standardil on nüüd tiitlivõit praktiliselt kindlustatud, KV Mechelen jätkab 12. kohal.

Astronaut ja kuulitõukaja

2008-03-27T22:16:00.003+01:00

Pildid on tehtud sel esmaspäeval, sama fotosessiooni ajal kui passipildidki.

Astronaut

Kuulitõukaja

Esmaspäevased tegemised

2008-03-26T20:23:00.002+01:00

Esmaspäeval oli Belgias lihavõttepühade tõttu vaba päev ja teisel pool tänavat elavad meie maja omanikud olid otsustanud lähemad naabrid külla kutsuda, et naabritevahelist sõprust tugevdada. Võtsime Arlo süles kaasa ja läksime meiegi. Külalisi oli ehk 7-8 pere jagu, tervitati-tutvuti, sooviti häid pühi ja aeti juttu. Tervitusnapsuks oli šampanja ja suupisteteks kõik see, mille külalised olid kostiks kaasa toonud. Arlo osutus 20 päeva vanusena tänava noorimaks ja ei jäänud pikkuse poolest just palju alla vanuselt järgmisele, 3-kuusele poisipõnnile. Küll aga oli 3-kuune poiss tunduvalt kogukam ja raskem.

Tagasi koju jõudes kasutasime juhust, et Arlost passipildid teha. Kes väikesest lapsest üritanud pilte teha, teab, kui raske on panna last avatud silmadega ja kinnise suuga otse kaamerasse vaatama. Sekundi murdosaks see ka õnnestus.

Aastaajad Belgias

2008-03-25T22:16:00.003+01:00

Pilte Arlost

2008-03-16T20:09:00.007+01:00

Ühepäevane Arlo isa süles

Silt palatiuksel

8. märts — haiglast koju

Esimene uni oma voodis

Esimene vanniskäik

Reedel käisime Mecheleni linnavalitsuses Arlo sündi registreerimas. Belgias on selleks aega 15 päeva. Pilt on tehtud linnavalitsuse hoone ees pärast sünnitunnistuse kättesaamist.

10-päevane Arlo

Nüüdsest kolmekesi

2008-03-04T23:56:00.001+01:00

Täna hommikul sündis meie perre poeg, kes sai nimeks Arlo Leon. Pildil on Anu ja pooleteise tunni vanune Arlo sünnituspalatis.

Karneval koju kätte

2008-02-25T18:50:00.005+01:00

Belgias on endiselt karnevalihooaeg. Kui me 3 aastat tagasi ühel pühapäeval esmakordselt Mecheleni külastasime, siis sattusimegi sedasama karnevali kaema.
Seekord toimus rongkäigus osalejate kogunemine praktiliselt meie ukse all, 20 meetri kaugusel kõrvaltänavas. Juba varakult oli tuppa kuulda erinevaid lüürilisi muusikaviise. Edasi kulges karneval läbi linna, et tee äärde kogunenud inimestele maiustusi ja muud nänni visata.
Võrreldes Aalsti karnevaliga, oli see tunduvalt väiksem, aga mitte sugugi igavam.

Tuleb üks neiuke

2008-02-17T21:58:00.000+01:00

Tuleb üks neiuke, järelikult tuleb ühelt poolt! Kui tuleks kaks neiukest, siis tuleksid kahelt poolt! Aga seekord tuleb üks — tuleb ühelt poolt!

«Armastus kolme apelsini vastu»

2003—2008

Laupäevane avastus

2008-02-17T21:55:00.001+01:00

Olles esimest korda Mechelenis, avastasime siin kohe vene poe "Берёзка". Nii juhtuski vahete-vahel, et käisime seal präänikuid, hapukoort, Eesti kohukesi või nt soodat ostmas. Eelmisel suvel aga avastasime, et poodi pole enam. Selle asemel on nüüd hoopis restoran.

Eile, tehes väikese jalutuskäigu, sattusin aga peale uuele poekesele — Teremok. Präänikuid müüakse seal küll, kuid kohukesi seekord küll polnud. See-eest olid seal väga maitsvad Buratino-nimelised maisikepikesed.

Triibulised

2008-02-10T23:41:00.000+01:00

Viimased 3 päeva on meil väga soojad ilmad olnud, sellised, mis kohe kutsuvad välja. Täna siis jõudsime niikaugele, et natukene loodusesse jalutama minna. Suunaks võtsime Mechelse Broek'i, mis on meie juurest mõne kilomeetri kaugusel asuv lindude looduskaitseala. Paraku polnud selline hea mõte ainult meil, vaid ka väga paljudel teistel inimestel: koera- või lapsekärujalutajatel, linnuvaatlejatel, pildistajatel, jalgratturitel, kalameestel või niisama nautlejatel. Sealsel loodusrajal oli liiklus vahepeal tihedam kui pühapäevasel Mecheleni peatänaval. Siiski oli tore, sest päike oli mõnus, nägime palju linde ja saime endast kahekesi pilti teha.

Ökotransport

2008-02-10T22:50:00.000+01:00

Niiviisi õnnestus meil laupäeval lapsevoodi rohkem kui kahe kilomeetri kaugusel asuvast poest koju transportida. Ratastega poekotilt kott küljest ja — voila!

Aalsti karneval

2008-02-04T21:34:00.000+01:00

Belgia linn Aalst on tuntud oma iga-aastase karnevali poolest, mis toob kokku üle poolesaja tuhande pealtvaataja. Anu eestvedamisel käisime pühapäeval karnevalirongkäiku oma silmaga kaemas. Rongkäigus osalevaid gruppe oli 65, neist jaksasime ära vaadata ligi pooled. Kogu paraadi nägemiseks oleks kulunud 4 tundi. Ilm oli ilus ja rahvas nautis üritust.

Kui sa kolmel koival kolgerdad

2008-01-31T21:01:00.000+01:00

Mikamaka kortsutas kulmu, tõmbas piibust sügava mahvi ja vaatas taevasse nagu alati, kui ta midagi väga tähtsat tahtis ütelda.

«Kui sa kolmel koival kolgerdad, ega sa siis koimalt pukra ei pääse.»

Väike tüdruk jäi talle, suu ammuli, otsa vahtima.

«Sellest ma ei saa küll mitte mõhkugi aru,» ütles ta hapu näoga.

Mikamaka hoidis nimetissõrme püsti.

«Küll sa hakkad aru saama,» ütles ta, «hihihii, hehehee!»

Ervin Lázár
«Seitsmepäine haldjas»

Vana ja uus

2008-01-30T21:43:00.000+01:00

Meie majapidamises lähevad arvutid siis rikki, kui ma kuskil reisil olen ja Anu üksi kodus. Nii juhtus see 2005. aasta septembris, kui ma olin nädal aega Ungaris — tookord ütles üles arvuti kõvaketas. Uuesti juhtus äpardus paar nädalat tagasi, just sel hommikul, kui ma olin oma nädalapikkusele Eesti-reisile asunud. Seekord ei andnud arvuti ühtki elumärki, mis tähendas, et toiteplokk oli pärast 6-aastast töötamist otsad andnud. Eestist tagasi jõudes seadsime sammud arvutipoodi ja tõime koju juba mitu aastat tagasi väljavalitud arvutikorpuse — Antec Sonata — mis näeb välja sama stiilne kui tiibklaver. Pärast 4-tunnist nokitsemist oli vana arvuti sisu uude korpusesse ümber tõstetud ja elu võis jälle tavapäraselt edasi minna. (On's elu ilma arvutita üldse võimalik?)

Vana ja uus

Väljasõit Londonisse

2008-01-27T19:53:00.000+01:00

See oli juba oktoobris, kui me planeerisime aasta esimese nädalavahetuse Londonis veeta. Tegime enne minekut mõningaid plaane, kuid hoidusime liiga tihedast ajakavast ja tahtsime, et meil oleks kohapeal vabadus, mida teha ja kuhu minna.

Londonisse jõudsime väga varakult, olime juba reedel kell 10 kohal. Tegelikult väljus meie rong Brüsselist kell 9, kuid kuna Inglismaaga oli ajavahe 1 tund, siis see eelise andiski. Kodust pidi küll juba kell 7 väljuma, et Brussel Zuidis check-in nõutud 30 minutit enne kiirrongi väljumist tehtud saaks. Meie jaoks oli üllatav, et passikontroll nii range oli, seda nii minnes kui tulles.

Pärast Londoni ühistranspordi päevapileti ostu sõitsime esimesena oma lemmikbelglase Hercules Poirot' residentsi juurde. See oli täitsa äratuntav, kuigi filmis jättis majaesine park avarama mulje.

Edasi ületasime kaks korda Thames'i jõe, alguses üle London Bridge'i ja seejärel jalutasime üle Tower Bridge'i.

Enne kui me ennast hotelli läksime sisse kirjutama, tahtsime külastada ühte suurt kasutatud raamatute poodi. Sellega läks nirusti, sest minu väljaotsitud aadressil asuv pood ei olnud suurem kui keskmine pagaripood siin Belgias. Me ei vaevunudki sinna sisse astuma. Seejärel vaatasime kiirkorras üle hotelli teele jäävad Big Beni, parlamendihoone, Westminster Abbey ja kiikasime ka Downing Street'i (seal elab peaminister) tänavale sisse, mille otsas oli Londonile kohaselt suur politseivalve.

Peale kosutavat puhkust hotellitoas otsustasime veel õhtul teha väikese külastuse Waterstone'i 6-korruselisse raamatupoodi. Otsustasime sinna minna metrooga, kuid see oli viga — jalgsi oleks saanud kiiremini. Et metrooni jõuda, peab Londonis päris palju kõndima — mitmed maa-alused liikuvad trepid ja tunnelid enne päris peatusesse jõudmist.

Laupäeval tahtsime külastada fotogaleriid (The Photographers' Gallery). Seda me ka tegime, kuid aega kulus seal tükk maad vähem, kui ette arvasime. See-eest jäi rohkem aega ostlemisele. Ma olin valmis selleks, et Oxford Street'il ja seal läheduses olevatel tänavatel peab endale ise teed rajama ja liikuda saab teokiirusel, kuid tegelikkuses oleks sinna palju rohkem inimesi mahtunud. Vahepeal lõunastasime ka Hiinalinnas asuvas hiina buffet's, kus kindla summa eest võid süüa nii palju, kui tahad. Nii see päev linnas jalutades ja vahepeal mõnda poodi sisse astudes otsa saigi.

Pühapäeval oli plaanis külastada Greenwichi. Enne metroo peale minekut jalutasime mööda Buckinghami paleest, mis oli meie hotellist ainult 400 meetri kaugusel. Seal oli parasjagu kavas pühapäevahommikune sõdurite vahetustseremoonia. Õnneks sai see ruttu läbi ja me võisime jalutada Trafalgar Square'ni, mis kubises fotosid tegevatest turistidest.

Greenwich'i suur park oli küll väga kena ja nauditav. Meil oli seal plaanis üks geopeituse aare üles leida. Taavi oli väga osav ja leidis selle väga kiiresti. Vaatasime sisse ka seal asuvasse observatooriumisse ning viskasime pilgu peale nullmeridiaanile. Järjekorras seista, et meridiaani monumendi taustal pilti teha, me küll ei viitsinud. Ja siis oligi enam-vähem käes aeg, et rongi peale minna ja tagasi koju sõita.

Minu jaoks oli Londonis kõige suuremaks üllatuseks liiklus. Ma ei mäletanud enam, et jalakäijaid seal autojuhtide jaoks olemas ei ole. Vahepeal ilmselt siinsete viisakate juhtidega ära harjunud. Ja väike pettumus oli see, et mitte kuskil ei juhtunud me õige inglise kraani juurde. Mitte et need kraanid mugavad oleksid...

1149

2008-01-14T23:25:00.000+01:00

Käes on minu jalgratta odomeetri nullimise aeg ning nüüd viimane hetk üles kirjutada, mis oli 2007. aasta tulemuseks. 1149 ongi see kilomeetrite arv, mis mu ratas ühe aastaga läbi sõitis. Kui aus olla, siis siia hulka kuulub ka kaks lühikest otsa sellest aastast ning mõned kilomeetrid sellest ei ole mina sõitnud, vaid mõni meie külalistest, kes on ratast laenanud. Samas pole minu sõidu ajal ka alati spidomeeter peal olnud, nii et umbes nii palju ma 2007. aastal sõitsingi (piilusin Taavi odomeetrit ka, tal oli vähem:)
Ka eelmistel aastatel olen ma üles kirjutanud, palju sai aasta jooksul läbitud. Paraku on tihti kirjutamiseks mingi nii kindel koht, et hiljem seda üles leida keeruline. Seega 2006 ja 2004 on hetkel teadmata, kuid leidsin, et 2005 sõitsin ma 2183 km. Siis me tegime Hollandis 2-nädalase rattamatka, mille jooksul läbisime natukene üle 1000 km.
Nüüd aga jälle uue hooga otsast pihta numbreid kasvatama!

Genti kolm begijnhofi

2007-12-31T23:25:00.000+01:00

Aasta lõpetuseks üks hilinenud sissekanne septembrikuust.

Septembri eelviimasel pühapäeval tegime väljasõidu Genti ja külastasime sealset kolme begijnhofi. Esimesena käisime südalinnast veidi eemal asuvas Sint-Amandsbergi Begijnhofis, mis oli üllatavalt suur, kuid selle võlu jäi meil tabamata.

Teisena sattusime Klein Begijnhofi, mis jättis eelmisest palju meeldivama mulje. Meeldisid valged müürid tänavate ääres, müüril kõndivad kassid ja puudega ääristatud muruplats keset begijnhofi. Nagu Sint-Amandsberg, nii kuulub ka Klein Begijnhof UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Läbi kesklinna kõndides otsustasime kellatorni ronida, kust avanes vaade Gentile. Kahjuks oli ilm sel hetkel pilves ja valgus väga hall.

Viimaks jõudsime Genti vanimasse, Sint-Elisabethi nime kandvasse begijnhofi. Õieti oli sellest alles vaid üks tänav, kuid mõned sealsed detailid olid päris huvitavad.

Väike põige Hollandisse

2007-12-31T21:28:00.000+01:00

Reede tundus igati sobilik päev olema, et teha väike ringkäik Hollandisse. Seekordseks peamiseks sihtkohaks oli Roosendaalis asuv beebipood. Rongiga sõit kestab sinna Mechelenist ainult 40 minutit, kuid hind on see-eest päris krõbe. Kuna juba sinnakanti asja oli, otsustasime veel tutvuda Roosendaalist ca 20 km kaugusel asuva suurema linna Bredaga.

Breda oli nagu Hollandi linn ikka — oli kanal, palju rattaid ja kõikjal kuulda meile harjumatut hollandi keelt.

Meie külastasime sealset Begijnhofi, mis oli täitsa armas. Hoovi keskel asuv ravimtaimeaed jättis küll natukene troostitu mulje, kuid seda ainult aastaaja tõttu. Seal oli ka väikene muuseum, kus lisaks mõningatele eksponaatidele sai vaadata ka lühifilmi (14 minutit) Beginhofi ajaloost ja viimastest elanikest.

Hiljem jalutasime linnas ringi, kiikasime sisse sealsesse katedraali ja ühte ostukeskusesse. Ja muidugi külastasime ka toidupoodi. Hoopis teine tunne kui Belgias. Jogurti ja küpsetiste valik on palju parem kui siin. Kui me elaksime Hollandile ligemal (nt piirilinnas Essenis), siis ma käiksin küll seal sisseoste tegemas.

Eilse nimepäevalise nimi oli ...

2007-12-31T10:54:00.001+01:00

Art-Event 2007: kahekesi pildil

2007-12-06T21:02:00.001+01:00

Siin me oleme, kahekesi oma messiboksis fotode keskel. Pildistas minu doktoritöö juhendaja Chris.

Art-Event 2007: muljeid kunstimessilt

2007-11-29T20:54:00.000+01:00

Kui Antwerpeni kunstimessil osalemisele tagasi vaadata, siis võib kindlalt öelda, et ülekaalus on positiivsed muljed. Oli see ju õieti esimene kord, kui sellisel hulgal pilte eksponeerida sain. Ja veel nii suure publiku ees — kolmel päeval heitis meie boksile pilgu mitusada inimest.

Kõige olulisemaks kogemuseks pean kontakti teiste kunstnikega ja nende tehtud kriitikat. Mitu kunstnikku ütlesid, et mu pildid on kuidagi rahulikud, vaiksed. Üks leidis, et maastikke on ta teiste töödeski näinud, kuid et minu fotodes on taevas alati eriline. Huvitav, aga neid arvamusi kuulnuna vaatan nüüd oma fotodele hoopis teise pilguga. Kõige originaalsema kommentaari ütles aga pühapäeva hommikul üks meesterahvas, kes koos oma väikese tütrega pilte vaatas ja Artist Statement'is olevale retoorilisele küsimusele vastas: "I am not an expert, but I think that you are an artist." ("Ma pole küll asjatundja, aga ma arvan, et olete kunstnik.")

Väga huvitavaks kujunes eksperiment tasuta laiali jagatud tervituskaartidega, millel oli kujutatud neli aastaaega. Kui me enne messi arvasime, et sügise pildil on kõige vähem potentsiaali, siis kujunes see hoopis kõige menukamaks. Ning üldine seaduspära oli selline, et naisterahvad eelistasid sügise pilti (Autumn Colours #1) ja meesterahvad suve (The Second Sun).

Külastajad jagunesid kolme päeva vahel ebaühtlaselt. Reede õhtu oli väga aktiivne, kuna siis pääsesid kunstnike sugulased-tuttavad messile tasuta. Laupäev jäi oodatust palju vaiksemaks, pärastlõunal oli veel üksikuid külastajaid, kuid viimasel kahel-kolmel tunnil käisid saalis ringi vaid osalevad kunstnikud ise. Üllatav oli pühapäevane rahvarohkus, mis küündis reede õhtu tasemele või isegi ületas seda.

Erinevalt messikorraldajate reklaamist, et Art-Event on ka koht, kus kunsti osta-müüa, oli külastajate aktiivsus nullilähedane. Niipalju, kui teistelt kunstnikelt kuulsime, jäi läbimüük ümmarguseks nulliks. Eriti valus oli see just neile, kes müügimõtetega osalema olid tulnud. Meie peaeesmärgiks oli fotode eksponeerimine ning kogemuste ja tagasiside saamine, mille osas võib üritust kordaläinuks lugeda.

Kõige meeldivamaks kogemuseks oli vahest see, kui Pariisist pärit kunstnik Isabelle üht oma töödest minu geisrifoto vastu soovis vahetada. Mõeldud-tehtud. Leidsin tema abstraktsete piltide hulgast ühe, mis meenutas väga Saturni rõngaid. Isabelle avas muuhulgas eelmise nädala kolmapäeval Brüsselis oma esimese isikliku näituse, kuhu me ka lahkesti kutsutud olime. Galerii seinal jätsid tema tööd väga sümpaatse mulje.

Pärast õnnestunud kunstivahetust proovisin juba ise õnne meie boksi seina taga keraamikat eksponeerinud kunstnikuga. Valle de la Luna foto õnnestus vahetult enne messi sulgemist vahetada humoorika keraamilise kujukese vastu, mis nüüd meie tuba ehib.

Ahjaa, meie vahetuks naabriks oli Hollandist pärit naisterahvas, kellel ajas loovus üle äärte. Nii istus ta enamuse ajast toolil ja muudkui kudus.

Art-Event 2007: mõttest teostuseni

2007-11-25T22:25:00.000+01:00

Aasta tagasi Antwerpenis 2006. aasta Art-Eventi külastades ja seal väljapandud fotosid vaadates turgatas mõte, et võiks kätte võtta ja aasta pärast juba ise osaleda. Mõte hakkas idanema ja sai lõpuks eelmisel nädalavahetusel teoks.

Ettevalmistustega alustasime umbes pool aastat tagasi, kui registreerisime end messile osavõtjaks ja tegime algust oma fotograafiale pühendatud veebilehega www.tuvikene.net. Seejärel sai järgemööda valitud fotosid, mida messil seinale riputada, neid arvutis töödeldud, välja trükitud ja lõpuks paspartuu külge kinnitatud. Nagu ikka, jäi arvestatav osa trükkimistest ja paspartuu-lõikamisest viimasele paarile nädalavahetusele, kuid lõpuks olid umbes 20 fotot siiski raamimiskõlbulikud.

Pildiraamid tellisime Mechelenis tegutsevast kunstitarvete poest Lucas Creativ. Ehkki esitasime tellimuse kaks nädalat enne Art-Eventi, tellimus venis ja nii saime raamid kätte alles kaks päeva enne messi algust. Messile eelnev öö kulges seetõttu suuresti klaaside puhastamise ja fotode raamidesse paigutamise peale.

Messiboksi sisustamiseks ostsime veel kena Mabefi puidust aluse, millel saaks raamimata pilte hoida ja näidata, ning klaasist ja metallist telekalaua, millel astronoomia-teemalist fotokogumikku ja kunstipäraseid tervituskaarte eksponeerida. Lisaks veel kaks alumiiniumikarva kokkupandavat taburetti, et vahepeal oma jalgu puhata.

Reede, 16. novembri hommikul läksin esimese asjana Europcari esindusse rendiautole järele. Sedapuhku anti kasutada pisike Kia Rio. Mõne tunniga laadisime autosse ligi 20 pildiraami, mööbli ja muu vajaliku ning võtsime suuna Antwerpeni Expole.

Kohale jõudes käis juba vilgas kunsti ülesriputamine, nii et korra juba tundus, et oleme viimased. Leidsime oma boksi nr 44 üles ja tõime registratuurist lubatud ketid ja konksud. Alles siis avastasime, et kettide riputamiseks on tarvis naelu ja haamrit... Paanika! Õnneks märkasime üht töömeest ja Anu küsis talt hollandi keeles, kust me võiksime naelu saada. Töömees viipas, et tulgu me talle järele, läks oma tööriistakasti juurde, andis meile kamalutäie naelu ja küsis, kas neist piisab. Heh, 10 naelast oleks küll olnud!

Kui ma kruvikeeraja sabaga üritasin naelu puidu sisse taguda, astus meie kõrvalboksist ligi sõbralik hollandi mees ja pakkus oma haamrit kasutada. Sellest oli palju abi. Peagi saime esimesed fotod rippuma ja võisime juba mõelda, kuidas paigutust kenamaks muuta. Saime oma tööga parajasti selleks ajaks valmis, kui kell neli tagauksed suleti ja külastajate saabumiseni veel tund oli jäänud. Seejärel veel viimane lihv boksile, kiire kehakinnitus võileibade näol ja mess võis alata.

Lõpuks said seinale 13 fotot, neist 3 astronoomia-teemalist ja 4 udu-seeriasse kuuluvat. Tagaseina võtsid enda alla suured, 50x60-sentimeetrised raamid värviküllasemate fotodega. Lisaks fotodele panin raamitult üles ka tutvustava teksti endast ja oma fotodest, ingliskeelse nimetusega Artist's Statement. Puidust alusel näitasime veel tosinkond fotot, millest üks oli Anu tehtud, pealkirjaga Cloud Reflection ("Pilve peegeldus").

Laual näitasime fotokogumikku Art & Astronomy ("Kunst & astronoomia") ja neljast kaardist koosnevat seeriat "Neli aastaaega". Külastajad võisid omal valikul kaasa võtta ühe kaardi neljast ja loomulikult visiitkaardi.

Kuidas ma mullikilet ostsin

2007-11-25T16:00:00.000+01:00

Mullikile ostmine pole iseenesest üldse raske. Tuleb minna poodi nimega Brico (ehituspood) ja küsida soovitud meetrid. Selgub, et raske on hoopis müüjatel õige pikkus välja mõõta. Varem oleme sealt samast poest kahel korral kilet ostnud. Esimesel korral saime natukene rohkem, teisel korral see-eest vähem.

Sedapuhku sattus kilet lõikama üks noormees. Ei edenenud tal kuidagi esimese meetri mõõtmine, kuigi proovis mitut moodi. Ma pakkusin talle ennast appi, kuid ta ütles, et ta oskab küll. Esimesed paar meetrit tundusid olevat täitsa meetri moodi, kuid siis läks minu meelest mõõtmine kahtlaseks. Ma ütlesin talle mitu korda, et minu arust on see jupp küll vähem kui meeter, mis ta just mõõtis, kuid ta katkestas mind alati ja ütles, et osa kilet on topelt. Kui ta viimase meetri mõõtis, näitas ta mulle veel demonstratiivselt, et selle lõikab ta ekstra pika. Ma julgesin veelkord kahtlust avaldada, et kas see kokku on ikka 10 meetrit. Tema lausus väga enesekindlalt, et ma võin selles täiesti kindel olla.

Mind jäi aga kahtluseuss närima. See kilepatakas tundus natukene liiga väike olema. Variant oleks olnud mõni lahkem müüa appi paluda ja koos kile üle mõõta. Bricos aga tihti vabu töötajaid näha ei ole ja nii ma otsisin hoopis ise riiulilt mõõdulindi ja leidsin vaikse nurga, et mõõtmistööd teha. Kahel korral sain tulemuseks, et kile ei saa olla pikem kui 7 meetrit. Puudujääk oli minu jaoks liiga suur ja nii ma asusin sama töötajat otsima. Loomulikult kinnitas ta mulle jälle, et kilet on 10 meetrit, aga olgu peale, me võime selle põrandale laiali tõmmata. Mõeldud — tehtud. Tulemus: kile pikkus 6,75 meetrit. Vähemalt ei hakanud ta mind süüdistama, et ma nurga taga jupikese maha lõikasin, vaid möönis, et ilmselt tegi ta loendamisel vea. Seda ma enam ei tahtnud, et ta mulle puuduva osa juurde mõõdaks, vaid leidsin, et mulle sobib, kui ta kaasa-antaval kviitungil meetrid õigeks kirjutab. Seejärel ta sokerdas kõvasti, et ega hästi välja ei saanud lugeda, mis numbriga tegu on.

Kassapidaja kortsutas paberit nähes kulmu, kuid ma ütlesin talle selge sõnaga, et seal peaks number kuus olema. Arve tuli 81 senti, märkusena olgu öeldud, et kile meeter maksab 90 senti. Bricole ei oska muud soovitada, kui et saatku oma töötajad kähku täiendkoolitusele.

Oleme kunstimessil

2007-11-17T22:35:00.000+01:00

Antwerpeni kunstimessil osalemine saigi teoks! Pildil on meie 6-ruutmeetrine nurgake 7 meetri pikkuse seinaga. Fotod jäävad üles pühapäeval kella kuueni, kui selleaastane mess läbi saab.

Kolm begijnhofi

2007-10-31T21:49:00.000+01:00

Kui me septembri keskel Tongerenis, Hasseltis ja Diestis käisime, siis oli meie tegelikuks eesmärgiks külastada nende linnade begijnhofe. Begijnhofid (prantsuse-päraselt beguinaažid) on Belgia, Hollandi, Põhja-Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa linnades olevad majade kogumid, kus keskajal elasid begiinid. Begijnhofid said alguse 13. ja 14. sajandil, kui Ristisõdade tõttu üksikuks jäänud naised linnades lähestikku elama asusid ja kogukondi moodustasid. Begiinid pühendasid end jumala teenimisele ja heategevusele, kuid erinevalt nunnadest võisid nad tavaellu tagasi pöörduda ja abielluda.

Belgias on ligi 30 begijnhofi, millest 13 kuuluvad UNESCO Maailma Kultuuripärandi nimekirja. Nende 13 hulgas on ka Tongereni ja Diesti begijnhofid, kuid Hasselti oma mitte.

Tongereni begijnhof valmistas meile pettumuse, seal puudus begijnhofidele omane vaikus ja idüll. Väikesed tänavad olid autosid täis pargitud.

Hasselti begijnhofist me tänu eelteadmistele palju ei lootnud, kuid tegelikkuses oli see väga kena koht, kus pargipingil istuda ja puhata. Hasselti begijnhofi tegid omapäraseks majade ees olevad väikesed aiakesed, mida võis uudistada.

Kolmest külastatud begijnhofist kõige muljetavaldavam asus Diestis. See oli suur ja küllaltki avarate tänavatega. Väga huvitav oli näha seestpoolt sealset kirikut, mis oli külastajatele sel aastal viimast päeva avatud. Veidike häirisid begijnhofis tegutsevad äriettevõtted ja aeg-ajalt tänavail liiklevad autod, kuid neist hoolimata kuulub Diesti begijnhof meie lemmikute hulka.

Tongeren-Hasselt-Diest

2007-09-26T20:42:00.000+02:00

Pühapäeval, 16. septembril otsustasime kasutada Belgia raudtee ja bussifirmade ühist sooduspiletit, mis lubas 9 euro eest sõita kõigil Belgia liinidel. Piiranguks oli ainult aeg — pilet kehtis ühe päeva ja ühe päevaga Belgiat risti-põiki läbi ei sõida.

Me sõitsime Belgia idaosas olevasse Limburgi provintsi, et üle vaadata sealsed linnad Tongeren, Hasselt ja Diest. Viimane, tõsi küll, jääb Limburgi ametlikest piiridest kilomeetri-paari võrra välja.

Belgia vanimas linnas Tongerenis toimub pühapäevahommikuti vanakraamiturg, mis kulgeb sadade meetrite kaupa piki tänavaid. Kui kohale jõudsime, oli kauplemine juba täies hoos. Heitsime kaubavalikule pilgu peale, aga midagi ei ostnud.

Antiigiturult sattusime keskaegse linnavärava juurde, mil nimeks Moerenpoort. Torni sees tegutseb väike muuseum, kuhu saime eurose täispileti ja 50-sendise tudengipiletiga. Jätsime ajalooteemalise väljapaneku uurimata ja ronisime torni katusele, kust avanes kena vaade linnale. Panoraami rikkusid vaid tornkraanad.

Edasi jalutasime Begijnhofis ja suundusime linna keskele basiilikat vaatama, mis rajati 350 pKr, kuid vanimad säilinud osad pärinevad 11. sajandist. Mõnevõrra meenutas see kirik meile Mecheleni katedraali, kuid oli sellest siiski tublisti madalam.

Tongeren nähtud, sõitsime rongiga veerand tunni jagu tagasi ja väljusime Hasseltis, Limburgi keskuses. Peab ütlema, et esmamulje Hasseltist oli väga hea, linn torkas silma väga korras vanalinna ja pea igal sammul leiduvate kujukestega. Eesmärgiks oli jõuda lõpuks Begijnhofi, mille me ka kenasti üles leidsime.

Silma jäid veel põnevalt kirju fassaad linna keskväljakult ja Hasselti raekoda:

Hilisel pärastlõunal suundusime Diesti, külastasime sealset uhket Begijnhofi ja jalutasime veel tiiru kesklinnas. Viimase foto saime juba madalale vajunud päikese valguses.

Tagasi Mecheleni sõitsime uuesti läbi Hasselti, kus istusime Antwerpenisse suunduva diiselrongi peale. Jah, Belgias polegi kõik rongid elektrirongid!

Elagu rong!

2007-09-25T20:02:00.000+02:00

Septembrikuu keskel korraldas Belgia raudtee avatud uste päevad pealkirjaga "Elagu rong!". Laupäeval ja pühapäeval, 15. ja 16. septembril said kõik huvilised 9 Belgia linnas näha, kuidas käib töö depoodes ja juhtimiskeskustes, sõita auru- ja kiirrongiga, vaadata filme ja näitusi, kuulata kontserte.

Meie tegime panuse Brüsseli lõunajaamas (Bruxelles-Midi ehk Brussel-Zuid) toimuvatele üritustele. Kõigepealt registreerusime laupäeva pärastlõunasele ekskursioonile raudtee juhtimiskeskusesse. Aga et aega oli palju, sõitsime tasuta erirongiga äärelinnas Forestis asuvasse rongidepoosse, kus hooldatakse 20 kiirrongi Thalys ja Eurostar.

Kõigepealt sai jalutada erinevates raudteevagunites: kupeevagunid, restoranvagunid, vanaaegsed 1. ja 2. klassi vagunid jne. Proovisime järele, kuidas on kolmekorruselise nari peal pikutada.

Kiirronge ja nende hooldamist eksponeeriti mitme nurga alt. Kõige põnevam oli vahest ronge altpoolt näha. Juhikabiini kahjuks ei lubatud.

Lõunajaama tagasi jõudes läksime peagi hollandikeelsele ringkäigule, kuhu lubati korraga 15 inimest. Teist samapalju kuulasid giide prantsuse keeles. Esimesena näidati raudteejaama juhtimiskeskust, kus töötavad jaamakorraldajad, jaamaülem, teadustaja. Giidiks juhtus meesterahvas, kes rääkis väga kaootiliselt, kiiresti ja vaikselt, nii et praktiliselt millestki aru ei saanud.

Edasi jõudsime juhtimiskeskusesse, kust juhitakse terve Belgia raudteevõrgu tööd. Sealne giid rääkis väga selgelt ja loogiliselt, nii et lausa lust oli kuulata. Suures saalis töötasid vaikselt paarkümmend inimest, kes kõik jälgisid kuut-seitset monitori enda ees. Igaühel oli oma raudteelõik, mille eest ta vastutas. Ekraanidel jooksid jooned diagonaalis üles-alla, mis kujutasid rongide kulgemist ühest jaamast teise.

Lõpetuseks näidati raudtee turvakeskust. Giid oli ehe turvaülem, kes keelas pildistamise ja rääkis uhkelt, kuidas nad kaameratega raudteejaamadel silma peal hoiavad. Korraga on valves kaks turvameest, kes vahetuvad 20 minuti tagant, et tähelepanuvõime hea püsiks.

Sellega sai sisutihe päev läbi. Kindlasti oli teistes jaamades ja linnades veel huvitavat, mida vaadata, aga kõike lihtsalt ei jõua.

Maanrock

2007-09-19T17:36:00.000+02:00

Mechelenis toimus augustis 12ndat korda suur vabaõhu rokkfestival Maanrock. Kolm aastat tagasi elasime Brüsselis ja ei teadnud Maanrockist veel midagi. Kaks aastat tagasi olime sel ajal Hollandis rattamatkal ning eelmisel aastal tiirutasime Tšehhis-Slovakkias-Ungaris. Sellel aastal me festivali ajaks plaane ei teinud, et saaks kordki ise osa võtta.

Festival toimus nädalavahetusel. Mecheleni kesklinnas oli erinevatel platsidele püsti pandud 4 lava, kus siis keskpäevast hilise öötunnini astusid lavale kuulsad ja vähemkuulsad Belgia artistid. Miskipärast juhtus nii, et aeg läks muude tegevuste peale ja kontsertidele jõudsime vähe. Laupäeva õhtul kuulasime Tom Helsenit. Rahvas oli üllatavalt tuim ja ainult natukene rohkem visati näppu hiti ajal Sun in Her Eyes. Õhtul kõige suurema lava äärde ei saanudki, sest rahvast oli liiga palju. Järgmisel päeval käisime ka korraks kõndimas ja vaatamas, mis toimus. Üldiselt saime pildi kätte, milline näeb välja Flandria suurim tasuta vabaõhurokkfestival.

Rahvast oli palju, kummalgi päeval ca 70 000 inimest. Õhtul oli ka politseid päris palju näha. Ja siis ei tundunudki enam üllatusena, et pühapäeva õhtul toimuma pidanud jalgpallimatš KV Mechelen-Club Brugge linnapea korraldusel linna julgeoleku kaalutlustel esmaspäevale üle viidi.

Labürindis

2007-09-19T11:59:00.000+02:00

Augustis käisime koos külalistega Valloonias asuvas maisilabürindis. Sellel aastal oli tehtud maisist draakoni kuju, kuid seal sees ringi jalutades küll aru ei saanud, kas see oli draakon või midagi muud.

Natukene põnevam kui lihtsalt maisi vahel ringi tatsumine oli puust labürint, kus tuli leida alguses küsimus ja seejärel uks, mida sai õige vastuse taga peituva koodiga lahti teha. Eriti agaraks osutus Keiti, kes kindlasti teiste jalavaeva vähendas.

Surmaretk ehk 100 km parema maailma nimel

2007-09-14T21:20:00.000+02:00

Aasta tagasi kirjutas Anu põhjalikult meie esimesest Surmaretke osavõtust. Tookord jäi kõlama mõte, et ehk võiks end sel aastal uuesti 100 km jalgsi läbimises proovile panna.

Reedel, 10. augustil toimus järjekorras 38. Dodentocht (hollandi keeles Surmaretk), mille juhtlauseks on "walking for a better world" ehk "kõndides parema maailma nimel". Ja kõndima oli tulnud peaaegu et rekordarv inimesi — 8958 — neist 7237 meest ja 1721 naist.

Seekord läksime osalema kahekesi, s.t. mina koos Anu õe Marisega, kes oli Eestist meile külla tulnud. Erinevalt eelmisest aastast valisime Bornemisse sõiduks hilisema rongi, et enne starti ülearu kaua passima ei peaks, kuid see oli viga. Registreerimistelgi ukse taga oli pikk järjekord ning stardikoridor oli meie kohale jõudes juba rahvast täis, nii et jäime kõrvaltänavasse pidama.

Kell üheksa anti lähe ja kõik-see-mees kiirustas rajale. Tahtsime alguses kiiremat tempot teha, et hiljem rohkem varuaega jääks, kuid rahvamassis nõelumine oli väsitav ja kohati võimatugi, nii et pidime leppima üldise vooluga kaasaminemisega.

16 km järel oli esimene pettumus, kui oodatud riisikoogi asemel anti ainult õun. Ja järgminegi kontrollpunkt oli tagasihoidliku toitlustamisega: sedapuhku pakuti porgandit. Edaspidi siiski toiduvalik paranes, nii et nälga jäämise ohtu polnud.

Terve öö mööduski kiirustades, väheste ja lühikeste puhkepausidega. Tahtsime saavutada tunniajalist edumaad võrreldes 24 tunni graafikuga, aga see oli päris raske.

Päikesetõusuks hakkasime lähenema poolele maale. Maisipõldude vahel hõljus udu ja esimesed päikesekiired heitsid jumalikku valgust.

50 km märgi juures tegime kiirustades paar fotot ja kõndisime edasi. Palmi õlletehases läksid meie teed lahku, kui ma oma tellitud sooja sööki asusin lahendama. Tagantjärele tarkusena oleks võinud selle ka söömata jätta, samas oli seljatoega plasttoolis niivõrd hea istuda, et juba ainuüksi see oli söögile kulutatud raha väärt.

Mõni kilomeeter hiljem jõudsin Marisele järele, kes oli nüüdseks juba üsna kurnatud ja mõtles katkestamise peale. Kutsusime mobiiliga Anu ja Tiidu järgmisesse kontrollpunkti autoga vastu. Nii jäigi Marise laeks 60 km, mina aga kõndisin üksi finiši suunas edasi. Kell sai alles 10 hommikul.

Päike oli nüüdseks juba kõrgele tõusnud ja taevast kadusid ka viimased pilveviirud. Ehkki õhutemperatuur oli mõnus (veidi üle 20 kraadi), tegi otsese päikesevalguse käes olemine ikka piina. Flandrias ju viludat metsaalust sama hästi kui pole!

Viimane kolmandik teest kulges üha aeglasemas tempos. Õieti kõndimise kiirus palju ei langenud, peatused venisid pikemaks. Ja pärast peatumist oli oi kui raske jälle liikuma saada! Kilomeetri jagu tuli enne komberdada, kui jalad piinaga ära harjusid, seejärel sai heas tempos liikuda kuni järgmise kontrollpunktini. Siis pidi end jälle pikali viskama, jalgu kuivatama, sokke vahetama, sööma ja jooma. Ja jälle ennast püsti ajama.

Viimasesse peatuspunkti jõudmine 94.5 km peal mõjus ergutavalt — ainult 5 km ju veel finišini. Ja viimane lõik läkski kiiresti.

Kaks kilomeetrit enne lõppu kohtasin Anu, kes oli mulle vastu tulnud ja loendas möödujaid. Äärepealt oleks mindki ilma märkamata statistikasse lisanud. Kõndisime koos kuni Bornemini, kus finišikoridori läksin siiski üksinda. Lõpuajaks mõõdeti 22 tundi ja 36 minutit, tubli kolmveerand tundi vähem kui aasta varem.

	Kontrollpunkt	km	Kell	km/h
1	BORNEM - KRUISBERG	0	21:00
2	RODDAM - FRIESLAND DRINKS	16,29	00:11	5,1
3	RUISBROEK - SCHOOLTJE	29,77	02:35	5,6
4	BREENDONK - DUVEL	38,96	04:51	4,1
5	LONDERZEEL - SCHOOL	45,63	05:59	5,9
6	STEENHUFFEL - PALM	53,34	07:40	4,6
7	MERCHTEM - SPORTHAL	60,86	09:20	4,5
8	BUGGENHOUT - SPORTHAL	68,81	11:15	4,1
9	LIPPELO - SCHOOL	77,59	13:46	3,5
10	PUURS - SPORTHAL	82,24	15:01	3,7*
11	SINT-AMANDS - SPORTHAL	90,64	17:18	3,7
12	BRANST - ZATES	94,56	18:30	3,3
13	AANKOMST - TENT	100	19:36	4,9

Planckendaeli loomapark

2007-09-04T12:30:00.000+02:00

Meheleni külje all asub loomapark, kuhu me selle aja jooksul, kui me siin oleme elanud, polnud veel jõudnud. Nüüd augustis kui Maris&Co meil külas olid, avanes hea võimalus see viga parandada.
Pargi kohta teadsime niipalju, et see on suur ja seal on loomadel rohkem ruumi kui Antwerpeni loomaaias, mille filiaal Planckendael on. Ja see, et seal palju toonekurgi elab, hakkas ka juba ammu silma.
Toredaks üllatuseks oli mänguväljakute ja seiklusradade rohkus, mida me küll tiba vihmase ilma tõttu niipalju ei kasutanud.

Valus kaotusvärav

2007-08-03T23:22:00.000+02:00

KV Mechelen suutis täna jalgpallihooaja avamängus Anderlechti vastu üle 90 minuti nulliseisu hoida. Kuid üleminutitel sai Belgia meister oma tahtmise ja lõi võiduvärava. Meie jaoks oli uus kogemus mängu fännisektori ülemisest reast jälgida — platsi nägi paremini ning fännide laul ja buu-hüüded olid tublisti valjemad.

Spektaakel "Kivide sümfoonia"

2007-07-11T23:46:00.000+02:00

Täna tähistasid flaamid oma rahvuspüha nagu aasta tagasigi. Mecheleni katedraali juures toimus sel puhul suur heli-, valguse- ja tulespektaakel pealkirjaga "Kivide sümfoonia". Umbes poole tunni vältel etendati episoode Mecheleni ajaloost: ellu ärkasid nii Austria Margaret kui Püha Rumbold; sekka mängiti muusikat koos ilutulestikuga. Vaatemäng oli muljetavaldav.

Videolõik Tour de France'i raja äärest

2007-07-10T09:54:00.000+02:00

Tour de France jõudis Belgiasse

2007-07-09T23:22:00.000+02:00

Täna toimus Tour de France'i Belgia etapp. Kui Mirjam ja Taavi pidid eile minema Inglismaa etappi vaatama, siis Belgia oma võtsime enda peale.

Sõitjad alustasid Belgia rannikult ja lõpetasid Gentis. Meie läksime raja äärde 1,5 tundi enne võistlejate saabumist ja selleks ajaks olid tee ääres olevad tarad juba inimestega ääristatud. Me leidsime endale koha 2 km enne finišit, suure ekraani ligidal.

Alguses sõitsid meist mööda reklaamiautod, kust vahetevahel nänni välja visati. Meil õnnestus saada kollane nokats, papist ruupor, kommi ja kaardipakk.

Lõpuks jõudsid kohale võistlejad, esimesed neist möödusid meist hullult kiiresti, nii 60 km/h. Kuid kohe varsti oli aru saada, et eespool oli mingi probleem, tekkis tropp ja ratturid jäid meie juures seisma. Selguski, et meist nii 100 m edasi oli suur kukkumine. Nüüd said seisma jäänud ratturid vaadata finišiheitlust hoopis ekraanilt, et hiljem ise finišijoon ületada. Kuna suur kukkumine oli vähem kui 3 km enne lõppu, said kõik ratturid sama aja.

Belglased võisid rõõmustada — neile saabus lausa kaksikvõit. Esimeseks tuli Gert Steegmans ja teiseks Tom Boonen, mõlemad Quick Stepi klubist.

Homme on Tour de France'i kõige pikem etapp, mis algab Waregemist ja suundub edasi Prantsusmaale, kuid seda me enam vaatama ei lähe.

Etapivõitjad Gert Steegmans (nr 176) ja Tom Boonen (nr 171)

Ummikusse jäänud ratturid vaatavad suurt ekraani.

Publik rõõmustab, belglased on võitnud.

Tulud deklareeritud

2007-07-03T23:05:00.000+02:00

Täna oli eelviimane päev Belgia tuludeklaratsiooni esitada. Nii nagu eelmiselgi aastal, võtsime ümbriku näppu ja tegime väikese õhtuse jalutuskäigu Mecheleni maksuameti postkastini, mis on meist vaid paarisaja meetri kaugusel.

Me polnud kaugeltki ainsad, kes äikesevihma trotsides oma deklaratsioone postitama olid tulnud. Jäime mõneks minutiks varikatuse alla inimesi vaatama — kes tuli autoga, kes jalgsi, kes peatas auto sõiduteel, kes sõitis üle kõnnitee postkastini, kes tuli joostes särgiväel, kes vihmavarjuga või keebiga, kes otsis postkasti valest kohast või kes uuris õiget postkasti kahtleva pilguga, enne kui ümbriku sisse lasi. See oli üks neist asjadest, mis kohapeal on naljakas, kuid mida on pea võimatu sõnades edasi anda.

KV Mechelen jõudis esiliigasse

2007-07-03T22:53:00.001+02:00

Mecheleni jalgpallimeeskond KV Mechelen võitis ülivõimsalt hooaja lõpuringi mängud, mis peeti nelja meeskonna vahel, ja pääses järgmiseks hooajaks Belgia esiliigasse. KV Mechelen kogus 16 punkti, Royal Antwerp FC 10, Lierse SK 9 ja KV Kortrijk 0 punkti.

Ehkki viimaseks kohtumiseks 14. juunil oli KV Mechelenil esikoht juba kindlustatud, käisime siiski kodulinna staadionil mängu vaatamas ja kaasa elamas. Pettuma ei pidanud, sest kodumeeskond oli võidukas tulemusega 2:0. Mängu lõppedes õnnitleti veel ükshaaval kõiki klubi mängijaid ja treenereid eduka hooaja puhul.

Uus jalgpallihooaeg algab 3. augustil, kui KV Mechelen võõrustab praegust Belgia meistrit Anderlechti. Huvitav tõotab tulla ka 24. augusti mäng Club Brugge vastu. Kavatseme neid ja ka teisi tuleva hooaja huvitavaid mänge vaatama minna.

Käisime kodulinna meeskonda toetamas

2007-06-03T21:49:00.001+02:00

Täna pärastlõunal käisime Mecheleni jalgpallistaadionil, et kodulinna meeskonnale kaasa elada. KV Mechelen mängis sel hooajal Belgia teises liigas ja tuli 2. kohale. Selleks, et esimesse liigasse pääseda, tuleb olla edukas üleminekumängudel, mille hollandikeelne nimi on Eindronde. Vastasteks on esimese liiga eelviimane klubi Lierse SK ning teise liiga kolmas ja neljas, vastavalt KV Kortrijk ja Royal Antwerp FC. Iga meeskond mängib Eindronde raames kuus mängu, enim punkte saanu pääseb esimesse liigasse.

Täna oli KV Mecheleni vastaseks KV Kortrijk. Esimene poolaeg lõppes 0:0, ehkki Mechelenil õnnestus pall kahel korral vastase väravasse sokutada. Kohtunik leidis mõlemal juhul määruste rikkumisi ja jättis väravad lugemata. Teisel poolajal pani Mecheleni klubi oma paremuse maksma ja lõi kolm väravat. Lõppseisuks jäi 3:0. Publik tegi kõvasti lärmi, laulis ja vehkis sallidega. Aitasime neile plaksutamise ja võidukisaga kaasa.

KV Mechelenil on nüüd kolme mängu järel 7 punkti, Liersel 6, Antwerpenil 4 ja Kortrijkil 0. Järgneva pooleteise nädala jooksul oleme jalgpallilainel, sest ees on kolm otsustavat mängu.

Värvikaid momente protsessioonilt

2007-05-30T22:29:00.001+02:00

Täpselt aasta on möödas sellest, kui alustasime blogi pidamist, ja üks esimesi sündmusi, mida siis kajastasime, oli Mechelenis toimuv Hanswijki protsessioon. Sel aastal leidis protsessioon aset 13. mail ja mõned värvikamad hetked on püütud järgnevatele fotodele.

Kloostri taga metsas

2007-05-29T12:20:00.000+02:00

Brüsselist ca 30 km väikses külas Villers la Ville asub üks vana varemeis klooster. Kuna mina käisin seal kolmapäeval, siis oli seal väga rahulik. Vaikust segasid ainult rongid, mis läbi varemete mööda kihutasid.

Pärast kloostrikülastus käisin ka natukene metsas matkamas. Erinevalt paljudest teistest Belgia matkaradadest oli seal päris metsa moodi. Arvestades, kui hoolega seal parasjagu metsa maha võeti, siis pole kindel, kauaks see nii on.

Minu rõõmuks võis seal ka küpseid maasikaid leida.

Lisaks tundus, et sel aastal tuleb hea moonisaak.

Näitus Euroopa Parlamendis

2007-05-20T22:26:00.000+02:00

Eelmisel nädalal tegime Brüsseli avastamisega sammukese edasi — käisime esmakordselt Euroopa Parlamendis. Seal oli 8. mail Ungari loodusfotograafi András Mészárose näituse avamine. Meie sattusime sinna Gábori kutsel, kellega ma kunagi Brüsselis koos hollandi keele kursusel käisin. András on nimelt tema verivärske õemees.

Näitus tekitas vastakaid tundeid. Fotod olid iseenesest heal tasemel, kuid nende esitlus jättis soovida. Kõige rohkem tundsime puudust heast valgustusest, mis oleks fotosid paremini esile toonud. Avamisel peeti kolm ungarikeelset kõnet, õnneks kaks neist ingliskeelse tõlkega.

Euroopa Parlamendist jäi meelde range turvakontroll ja võimalus piiluda üle ukse istungisaali.

Märtsis Györgyil ja Gáboril külas

Amatöörkunsti nädal Mechelenis

2007-05-20T21:34:00.000+02:00

27. aprillist 6. maini leidis Mechelenis aset amatöörkunsti nädal, mille raames korraldati hulganisti näitusi ja ka kontserte. Saime ürituste kava liiga hilja, et kõigest huvipakkuvast osa võtta, küll aga osalesime 5. mail amatöörkunstnike avatud uste päeval — Tour des Artistes.

Tervelt 22 kodu või galeriid olid külastajatele uksed avanud. Muuhulgas oli avatud ka meie majaomanike maja, kus meie landlady näitas omatehtud tekstiilikunsti. Valisime enda jaoks välja fotonäitused ja tegime linnas mõnetunnise tiiru. Kõige parem mulje jäi Katholieke Hogeschoolis väljapandud Gazet van Antwerpeni fotonäitusest.

Õhtul olime koos mõnede teiste Bergstraati naabritega kutsutud meie majaomanike aeda tervitusnapsile.

Vale raha, kuid siiski mitte valeraha

2007-05-16T21:50:00.000+02:00

Teatavasti on euromüntidel vastavalt riikidele oma kujundus. Kui ma mõne eurose või kahese saan, siis viskan pilgu peale, mis maa oma on. Lieri ujulas, saades tagasi 2-eurose, tekkis minus elevus, et oo, sellist polegi ma veel näinud :) Hiljem kodus lähemalt uurides selgus, et tegmist on hoopis Tai bahtiga, mille väärtus eurost 10 korda väiksem.

KKK ehk külastamas kuninglikke kasvuhooneid

2007-05-09T12:19:00.000+02:00

Igal kevadel avatakse need kasvuhooned 3 nädalaks ka lihtrahvale. Meie oleme senini sobivad ajad maha maganud, kuid sellel aastal võtsin ma kätte ja läksin kohale. Täitsa kena oli seal väikene jalutuskäik teha, ainult rahvast oli palju. Eriti rohkelt olid esindatud saksa ja hollandi pensionärid, keda sinna busside kaupa kohale toodi.

Kõrgele üles!

2007-05-08T00:05:00.000+02:00

Taavi tõstis mind täna õige arvu kordi kõrgele-kõrgele. Ega see väga raske vist olnudki, sest me olime sel ajal vees:) Käisime Lieris asuvas veekeskuses, kus lisaks ujumisele saab mägijõest alla lasta ja saunas käia. Väga vahva!

Fotofestival Knokkes

2007-05-05T13:30:00.000+02:00

Teisipäevane riigipüha oli ammu plaanitud mere äärde Knokkesse sõiduks, sest seal on hetkel suur fotofestival, mis kestab 3 kuud. Esimesena külastasime näitusehalli, kus olid väljas fotod rahvusvahelisest fotovõistlusest — 200 tööd, mis olid eelnevalt 5000 fotost välja valitud. Tundus, et kõva promo võistluse kohta oli tehtud Vietnamis ja Iraanis, sest sealsete autorite töid oli võrreldes teiste maadega propotsionaalselt palju (Belgiat oli muidugi ülekaalukalt kõige rohkem). Lisaks sellele oli seal amatöörfotograafide näitus ja veel fotod, mis on tehtud elektronmikroskoobiga. Suurendused olid alates 150 korrast kuni 11 000 korrani, näiteks oli pildistatud vereliblesid, putukasilmi, taimerakke.

Järgmisena tegime väikese jalutuskäigu kenas pargis ja avastasime, et Knokke ei piirdugi ainult mere äärde ehitatud 10-korruseliste majadega. Silmadele natukene puhkust antud, läksime World Press Photo 2007 aasta võitjate töid vaatama. Läbivaks teemaks olid sõjakoledused ja puudust kannatavad inimesed, isegi loodusfoto võiduseeria oli šokeeriv.

Sealsamas oli veel üks suur näitus Rankini töödest. Kuna selleks ajaks olime päris soodad ja tema looming pole just meie maitse, siis jalutasime sealt lihtsalt läbi.

Juunis vahetab Wildlife Photographer of the Year 2006 välja pressifoto ja siis on põhjust Knokkesse tagasi minna.

Lõpetuseks kõndisime veel mere ääres ja leidsime, et Knokke on palju hubasem kui Blankenberge, kus me aasta tagasi olime.

Imeline aed

2007-04-28T23:30:00.000+02:00

Möödunud pühapäevane jalgrattaväljasõit viis meid Kesselisse, mis asub Lieri külje all Mechelenist 16 km kirdes. Kunagi lugesime, et sealkandis peab üks vana mees aeda, mida on võimalik huvilistel kevadel külastada. Nüüd võtsime kätte ja uurisime välja, kus see asub, ja käisime ka kohapeal.

Vapustav! See oli midagi enamat, kui me oskasime oodata. Aed on 1 hektar suur, kuid lilli on seal väga palju. Nartsissiaeg oli täiesti läbi ja tulbid ei olnud ka enam esimeses värskuses, kuid sellegipoolest oli võimas.

Aia omanikuks ja hooldajaks on Fernand Geyselings, kes on 77-aastane vanahärra. See on uskumatu, kuidas suudab üks vanapapi üksinda nii suurt ja lillerohket aeda hooldada! Ta oli ise ka väravas kohal, ajas inimestega juttu ja vaatas niisama ringi.

Aiaga alustas ta pärast pensionile minekut 1987. aastal. Siis istutas ta sinna mõni tuhat lillesibulat. Aasta-aastalt on ta järjest rohkem sibulaid maha pannud, nii et sellel aastal pea 230 000. Kõige rohkem on aias tulpe (tal on 200 sorti erinevaid tulpe), seejärel nartsisse.

Fernand paistis olevat väga suur statistika tegija. Ühel infotahvlil oli kirjas, kui palju ja millistest riikidest oli eelmisel aastal külastajaid (külalisraamatu põhjal). Selle info järgi seal eelmisel aastal eestlastest külastajaid polnud. Samuti oli täpselt kirjas, kui palju sibulaid igast sordist on ta viimaste aastate jooksul maha pannud.

Aed on avatud märtsi lõpust mai alguseni. Külastuse eest midagi maksma ei pea, kuid võimalik on teha annetus. Loodetavasti on võimalik ka järgmisel aastal selle toreda aia ilu nautida.

De zomer van 2002
Het levenswerk van Fernand

Art Brussels

2007-04-24T20:40:00.000+02:00

Sellel nädalavahetusel toimus Brüsseli Expos suur kunstimess, sedapuhku juba 25. korda. Osaleda saavad seal ainult väljavalitud galeriid, konkurss osalemiseks on karm. Võimalus oli 150 galeriil, neist 80% Belgiast väljaspoolt. Külastajaid oli eelmisel aastal 30 000 inimest, kellest igaüks veetis keskmiselt 6 tundi messil.

Meie otsustasime kohale minna laupäeval. Hea meel oli, et fotosid oli välja pandud pea igal galeriil. Näitus oli huvitav, kuigi paljude teoste juures ei võta tavainimese mõistus kinni, miks see teos nii eriline on. Väga paljud pildid olid eriti koledad - sellised, mis negatiivseid emotsioone tekitavad. Loomulikult oli ka palju toredaid leide, aga peale tundidepikkust ringikõndimist tekkis küllastustunne.

Me ei olnud ainukesed eestlastest kunstihuvilised. Kahel korral võis kuulda eestikeelset juttu, mõlemal korral külastajateks keskealised naised paaris. Tundub, et Büsselis on rohkem eesti naisi või et nad on rohkem kunstihuvilised kui mehed. Kui me mõned päevad tagasi kuningalossi ees olevat fotonäitust vaatasime, siis seal olid ka 3 eesti keelt kõnelevat naist. Muidugi võib olla, et naised lihtsalt lobisevad rohkem ja seetõttu kuuleb, et eestlased silmapiiril. Kui ma meenutan teisi kordi, kus ma olen Belgias eesti keelt juhuslikult kuulnud, siis ikka naised - metroos ja kingapoes. Mehed tulevad meelde ainult Saksamaalt fotomessilt.

Lisaks maalidele ja fotodele olid ka mõned põnevamad eksponaadid, näiteks tagurpidi pööratud Volkswageni Põrnikast tehtud voodi, eespool oleval fotol niidirullidest valmistatud pilt ja veel lakke riputatud asjandus, kuhu sai sisse piiluda. Mida seal küll näha võis?

Lilleaed ja lillepõllud

2007-04-22T20:39:00.001+02:00

Aprillikuu tähtsündmuseks oli meil Anu ema külaskäik ja reis Hollandisse. Rentisime kolmeks päevaks auto, et Keukenhofi lilleaeda ja lillepõldude äärde lihtsamini pääseda. Esimene pärastlõuna kulus lillepõldude imetlemiseks, teine päev tervenisti Keukenhofi külastamiseks ning kolmas päev ekskursiooniks Amsterdami ja Atlandi äärde düünidesse. Ühtlasi avasime matkahooaja, telkides samas kämpingus kus aasta tagasi.

Kolmekesi kämpingus uhiuue Volkswagen Pologa:

Anu koos emaga Lisse ümbruse lillepõldude ääres:

Järgnevad fotod on tehtud Keukenhofi lilleaias.

Vaade Keukenhofis oleva tuuliku rõdult ümberkaudsetele põldudele:

Kolm fotot paadisõidult mööda Amsterdami kanaleid. Kolmandal fotol on raudteejaama neljakorruseline rattaparkla.

Hollandi reisi lõpetuseks sõitsime Atlandi ookeani äärde, kus on kümnete kilomeetrite ulatuses düüne.

Rattaparandaja näpud ...

2007-03-14T21:53:00.000+01:00

... nägid juba peale mõneminutilist nokitsemist välja sellised. Oleks siis veel ratas korda saanud...

100 ööd

2007-03-14T06:50:00.000+01:00

Täna hommikul lõppes mu vaatlusmaraton ja koos kahe lisaööga täitus mul 100 vaatlusööd doktorantuuri jooksul. Tõsi küll, sinna hulka on arvestatud ka pilves ööd, kui ma reaalselt kuplit ei avanud, aga selge ilma ootel olin ikka.

Juuresolev foto on tehtud eile hommikul teleskoobitorni ukse ees. Kui hiir foto peale liigutada, ilmub välja sama motiiv aprillist 2005, kui ma esimest korda Lõuna-Aafrikas vaatlesin. Kui palju on vahepeal muutunud?

2007. aasta foto | 2005. aasta foto

Kuplite välimääraja

2007-03-14T02:21:00.000+01:00

Lõuna-Aafrika Observatooriumis, Sutherlandis on kümmekond teleskoopi, igaüks neist omanäolise kupliga. Kuue nädala jooksul on enamik neist jäänud vähemalt korra fotoobjektiivi ette.

SALT (Southern African Large Telescope)

SALT on lõunapoolkera suurim üksikteleskoop, peegli läbimõõt on 11 meetrit ja see koosneb 91 kuusnurksest segmendist. Teleskoop avati 2005. aasta novembris, kuid töö teleskoobi reaalseks töölerakendamiseks veel käib.

74 tolli

Nelja teleskoopi kutsutakse lihtsalt peegli läbimõõdu järgi. Selle teleskoobi peegli läbimõõt on 74 tolli ehk 1.9 meetrit. Peamiselt kasutatakse seda tähespektrite uurimiseks, kuid mõnikord ka fotomeetriaks. 19ndal veebruaril õnnestus mul ka selle teleskoobiga ühe öö vaadelda.

20 tolli, 30 tolli ja 40 tolli

Nende teleskoopide peeglid on vastavalt läbimõõtudega 50 cm, 75 cm ja 1 meeter. Neist viimast ehk 1-meetrist olen kõigil öödel, välja arvatud ühel, kasutanud.

1-meetrise teleskoobi kuppel vaatluse ajal, tagaplaanil loojub Orion külg ees:

30-tollise teleskoobi kuppel õhtuses valguses:

30-tolline ja 20-tolline teleskoop vaatluse ajal:

IRSF (InfraRed Survey Facility)

See teleskoop on rajatud koostöös Jaapani Nagoya ülikooliga. Teleskoop on läbimõõduga 1.4 meetrit ja mõeldud taeva pildistamiseks infrapunases valguses.

MONET (MOnitoring NEtwork of Telescopes)

Selle 1.2-meetrise robotteleskoobi suurimaks omapäraks on tema kuppel, õieti see, kuidas kuppel avaneb.

YSTAR

Ja ka korealaste automaatteleskoobil on omapärane kuppel:

Tänase päeva saavutus

2007-03-07T20:35:00.000+01:00

Kui ilm ei ole ilus

2007-03-04T22:56:00.000+01:00

Kui ilm ei ole ilus ja vaadelda ei saa, siis võib päikeseloojang ikkagi ilus olla. Selle tõestuseks on järgnev pilt, mis tehtud täna õhtul.

Kuhu kadus Kuu?

2007-03-04T05:06:00.000+01:00

Möödunud ööl leidis aset täielik kuuvarjutus — Kuu liikus paari tunni jooksul Maa varjust läbi. Et aga Maal on atmosfäär, mis valguskiiri murrab, siis ei kao Kuu varjutuse ajal mitte päris ära, vaid värvub tumepunaseks.

Tegelikult oli ilm siin observatooriumis väga niru: tugev tuul, pilved, uduvihm. Varjutuse esimese poole ajal ei olnud Kuud pilvede tagant üldse näha, varjutusest andis aimu vaid hämardumine. Loobusin mäe otsas ilusa ilma ootamisest ja sõitsin autoga tornist tagasi hostelisse. Kui aga autost välja ronisin, näitas tumepunane Kuu end korraks pilvede vahelt. Viisin asjad tuppa ja läksin uuesti välja juba fotoka ja statiiviga, kindel plaan Kuu pilveaugust kaadrisse saada. Ootamatult taevas selgines umbes kaheks tunniks ja lubas varjutuse lõpuni vaadelda.

Jätkuvalt Lõuna-Aafrikast

2007-02-28T16:16:00.000+01:00

Täpselt 4 nädalat tagasi alustasin oma vaatlusmaratoni. Esimesed kaks nädalat möödusid kiiresti, ilm oli ilus ja andmejada muudkui voogas arvutisse. Kahe nädala möödudes algas vaheaeg, kui vaatluskord oli teiste käes. Juhtus aga nii, et kahel ööl jäid 1.9-meetrine ja 1.0-meetrine teleskoop mõlemad vabaks ja mul oli võimalus kummagi teleskoobiga üks öö vaadelda. Juuresoleval pildil ongi 1.9-meetrise teleskoobi toru hommikuse päikese käes, vahetult enne kupli sulgemist. Järgmisel pildil on sama teleskoobi alumine ots ja kupli sisemus.

Tol ööl ei olnud minu käsutuses tavapärast autot, millega hostelisse tagasi sõita, nii pidin laskuma mäe otsast mööda jalgrada. Hommikune madal päike aga heitis maastikule ilusat valgust.

Nüüd olen jälle nädal aega puhata saanud ja võin vastu minna viimasele kahenädalasele vaatlusseeriale.

Lõpetuseks aga pilt 1.9-meetrise teleskoobi vaatlejaruumi laest.

Riia

2007-02-16T19:40:00.000+01:00

Kolmapäeval sõitsin ma Brüsselist Riiga, et sealt edasi Eestisse saada. Riias oli mul üle 5 tunni vaba aega. Seekord otsustasin fotomuuseumi kasuks. See oli tegelikult väga huvitav, minu jaoks kindlasti põnevam kui võrrelda Antwerpeni fotomuuseumiga. Ühel korrusel on püsinäitus väga vanadest piltidest. Õnneks oli tuima näoga sõjameeste fotode kõrval ohtrasti ka argipäevasemaid pilte - mammid turul või lapsed midagi tegemas.
Üks ruum on ajutiste näituste all. Just 2 päeva tagasi algas Romualdas Požerskis´e must-valgete fotode näitus. Ja see oli ka väga tasemel.
Hiljem läksin veel Riia teada-tuntud pelmeenirestorani.

Õnnetu Eesti lipp

2007-02-08T01:46:00.000+01:00

Täna sattusin ma üle hulga aja Eesti Esindusse, kus toimus valimiseelne debatt. Kohal olid Mart Laar, Siiri Oviir, Raivo Järvi ning Katrin Saks. Vestlusringi juhtis Indrek Treufeldt. Rahvast oli kohal terve saalitäis, ca 80 inimest. Kahe tunni vältel pidid kandidaadid oma sõnaosavust näitama. Aga ma tahtsin hoopist lipust rääkida.

Mitmel korral olen Eesti Esinduse ees tolknevat (idee järgi lehvivat) lippu vaadanud ja mõelnud, kas neil tõesti häbi ei ole. Kunagi detsembris tegin sellest pilti ka. Täna sinna minnes mõtlesin, et nüüd on lipp kindlasti korras, palju rahvast tulemas ja küll keegi selle ilusti on pannud. Tuhkagi! Lipp oli veel hullemini ümber enda varda keerdunud kui antud pildi peal. Küsisin täna sealse valuvuripoisi käest, et kuidas selle lipuga lood on. Ta ütles, et nad panevad selle ilusti igal hommikul. Tore. Aga näha on ju, et see aita. Miks nad midagi targemat välja ei mõte? Kas teistsuguse kinnituse, teise kaldega lipuvarda hoidja või hoopis midagi geniaalsemat. Kui nad ise nii nutikad ei ole, kuulutagu siis konkurss antud probleemile lahenduse leidmiseks. Praegune variant on kole-kole-kole. Samamoodi häirivad mind lipud, kus valge pole enam ammu valge ja teised värvid ka koledaks läinud. Selliseid lippe näeb tihti hotellide ees või tanklate juures.
Esinduse eest vaadatuna näeb märksa paremat näidet - uhkelt lehviv Austraalia lipp.

Vaade hosteliaknast

2007-02-03T03:47:00.000+01:00

Vaatlen päikeseloojangust päikesetõusuni, seejärel lähen magama, ärkan varajasel pärastlõunal, vaatan aknast välja ja näen sellist pilti. Siis lähen õhtust sööma ja uuesti vaatlema. Ja nii kaks nädalat järjest.

Mis on pildil?

2007-01-31T16:18:00.000+01:00

Selge sinine taevas Lõuna-Aafrika Observatooriumi kohal

Kuidas osta Nivea kreemi

2007-01-31T16:06:00.000+01:00

Kuidas käib 30-milliliitrise Nivea kreemi ostmine lennujaamas?

Suundu kreemikarbiga kassasse.
Esita pass.
Esita pardakaart.
Maksa kauba eest.
Kreem koos ostutšekiga pakitakse läbipaistvasse lukuga kilekotti.

Lihtne ju?

Uusaastavastuvõtt Mechelenis

2007-01-21T23:15:00.000+01:00

Täna ennelõunal toimus Mecheleni Grote Marktil uusaastavastuvõtt linnakodanikele. Pakuti tasuta jooke — veini, hõõgveini, õlut, karastusjooke, teed ja kohvi — ning hiinapäraseid suupisteid. Inimesi oli palju, kellest enamik seisid hea ja parema järjekordades. Kuna olime äsja hommikust söönud, siis ei olnud meil huvi sabas seista.

Keskpäeval astus lavale Mecheleni linnapea Bart Somers, kes pidas lühikese aga sütitava kõne. Ta kiitis linna head käekäiku ja ärgitas inimesi mõtlema, mida nad ise saaksid linna heaks teha.

Kaos raudteel

2007-01-18T23:35:00.000+01:00

Täna sain omal nahal tunda, kuidas tormine ilm Belgia raudteeliiklusele mõjub: kodutee võttis tavapärase 50-60 minuti asemel kaks tundi. Enamik õhtustest rongidest jäid pool tundi kuni tund hiljaks, osa ronge jäid üldse tulemata. Ise olin muidugi rumal ka, et ei raatsinud otse Mecheleni viivat rongi oodata, vaid üritasin Brussel-Noordi sõites ja seal ümber istudes rutem jõuda. Järjekordne õppetund, et raudteed ei ole võimalik üle kavaldada.

Lõuna-Aafrika ootab

2007-01-16T23:25:00.000+01:00

Reisini jäävad veel vaid loetud päevad. Lendan Brüsselist Kaplinna laupäeval 27. jaanuaril, vaatlema hakkan kuu viimasel päeval. Vaatlen kaks nädalat jutti, siis puhkan ja töötlen andmeid kaks nädalat ja 28. veebruarist alates vaatlen veel 14 ööd. Tagasi Belgiasse jõuan 16. märtsil. Täna sain Lõuna-Aafrika Vabariigi saatkonnast lõpuks viisa kätte, nii et reisiks enam takistusi pole.

Pildil meenutus aprillist 2005, kui ma ühel hommikul teleskoobitorni ees fotoka ees poseerisin. Käes on mul toidumoonakast (food box).

Kokkuvõte reisist

2007-01-01T18:47:00.000+01:00

Reisi viimasel õhtul huvitas meid, mis meile reisi jooksul kõige rohkem meeldis. Selleks korraldasime salajase hääletuse, andes punkte ühest seitsmeni. Tulemus oli selline:

1. Ventimiglia (14)
2. Monaco (12)
3.-4. Eze (9)
3.-4. Observatoorium (9)
5. Nice'i vanalinn (6)
6. Promenaad (4)
7. Mägi "Nice View" (2)

Nagu näha, ei maksa piirduda ainult Nice'iga, vaid tasub külastada ka ümberkaudseid linnu ja külasid. Ühistransport sujus Nice'is üllatavalt hästi, eriti panime imeks, et ühe bussipiletiga sai sõita ka linnast välja ümberkaudsetesse küladesse.

Veel üllatas, et meie praktiliselt olematust prantsuse keele oskusest piisas reisiks täiesti. Lennujaamas, hotellis ja observatooriumis sai suhelda ka inglise keeles.

Reisi jooksul köitsid kõige rohkem meie tähelepanu sealsed stiilsed aknad. Nagu Vahemere ääres kombeks, riputatakse pesu aknast välja kuivama. Ning jõuluaja tõttu võis akendel ja majaseintel näha hulganisti ronivaid jõuluvanasid.

Ventimiglia

2006-12-31T23:03:00.000+01:00

Ventimiglia oli meil mõeldud turupäevana. See oli Taavi pakkumine, mõeldes Anu soovidele. Turg oli tõepoolest võimas — kilomeeter pikk ja lisaks veel mõned kõrvalharud. Kaupa oli, aga kui aus olla, siis seal pakutav kaup oli nii imelik, et väga vähesed asjad panid peatuma. Lõpuks me ostsime mulle 1 euro eest salli.

Turult paistis, et eemal mäekünkal asub kirik ja veel põnevaid maju. Oi, see oli tõsiselt vinge vanalinn. Kitsad tänavate laburündid, mille vahel madalad ühenduskangialused. Nagu sealkandis kombeks, pesu rippumas akende all. Kuigi majad olid räämas, ei tekitanud see tunnet, et oleks kuskile agulisse sattunud. Väga põnev oli!

Monaco

2006-12-31T23:02:00.000+01:00

Üks kindel idee oli meil ka Monacot külastada. Rongiga sõit kestis Nice'ist sinna ainult ca 20 minutit. Taavi kindel soov ja tahtmine oli näha sealse vormelietapi rada. Kõndisime selle terves pikkuses läbi, peatudes kuulsa kasiino ees, kuhu kliente saabus hulganisti. Autoga kasiino ette, seejärel võtmed uksehoidja kätte, kes auto ära parkis, ning ise siis kasiinosse. Meie ise ei läinud sinna õnne proovima.

Hiljem ronisime veel vürstilossi ette ja käisime supermarketis toidutagavarasid täiendamas. Toit oli seal suhteliselt soodsa hinnaga. Hiljem tšekki uurides selgus ka põhjus: toidu käibemaks on Monacos vaid 5,5%.

Kuulus nõelasilmakurv

Mälestusmärk viiekordsele vormel-1 maailmameistrile Juan Manuel Fangiole, kes Monacos võitis kaks korda

Vaade Monacole vürstilossi juurest

Üks paljudest apelsinipuudest

Veel üks päev Nice'is

2006-12-31T23:01:00.000+01:00

Kolmapäeval võtsime kavaks natukene pikemalt Nice'i vanalinnas ringi jalutada. Sattusime peale järjekordsele Jeesuse sünniloo väljapanekule ja seekord olid kohal päris kitsed-lambad.

Pärast vanalinnas kolamist suundusime ligiduses oleva mäe otsa, kust avanes suurepärane vaade linnale ja Inglite lahele.

Plaanis oli ka minna kohalikku observatooriumisse ekskursioonile. See asub kõrgel mäe otsas ja sealsed kuplid on kaugele näha. Kui observatoorium ehitati, oli Nice'i linn palju väiksem ja vaatlused olid võimalikud. Aga nüüd on valgusreostus nii suur, et teadustööd seal enam teha ei saa. Ekskursioonile oli tulnud ca 25 prantslast ja meie. Giid oli entusiastlik ja rääkis kaua ja loomulikult prantsuse keeles. Kogu ringkäik kestis natukene üle kahe tunni. Sealne kõige suurem kuppel on Gustave Eiffeli plaani järgi tehtud. Aastal 1888, kui seal teleskoop töökorda sai, oli see maailmas kõige suurem läätsteleskoop.

Eze ehk uks, aken ja korsten

2006-12-31T23:00:00.000+01:00

Esimese väljasõidu Nice'ist tegime maalilisse keskaegsesse külasse nimega Eze. Küla oli iseenesest ilus, aga muljet rikkusid iga nurga peal olevad suveniiripoekesed. Seetõttu jäid fotoobjektiivi ette üldvaadete asemel vaid üksikud detailid.

Nice!

2006-12-25T22:37:00.000+01:00

Jõudsime täna Nice'i, seadsime end sisse hotelli ja jõudsime teha väikese tiiru linna peal.

Jõuluvanad vallutavad Nice'i raudteejaama

Must mees jääst jõuluvana valmistamas

Päikeseloojang Vahemere kaldal

Inglise promenaad tuledesäras

Sinterklaas ja Must Peeter

2006-12-06T23:27:00.000+01:00

Kohtasime neid möödunud laupäeval Antwerpenis ühes kaubanduskeskuses. Sinterklaas tuleb Hispaaniast aurulaevaga Belgiasse ja Hollandisse millalgi novembrikuus. Saabumisele järgnevatel nädalatel külastab ta koos abilise Musta Peetriga koole ja ostukeskusi ning jagab lastele maiustusi. 5. detsembri õhtul või 6. detsembri, Püha Nikolausi päeva hommikul käib ta kodudes ja toob kingitusi.

Toonekure pilte

2006-11-21T16:51:00.000+01:00

Belgias ja Hollandis on komme, et peale lapse sündi pannakse maja ette või aknale välja toonekurg. Tegelikkuses seda eriti tihti ei tehta, kuid mõningad korrad oleme seda siiski nägema juhtunud. Lisaks veel üks pilt päris toonekurest, keda Mecheleni külje all asuva Planckendaeli loomapargi ligidal tihti luusimas näeb.

Juhtum 3280

2006-11-02T21:38:00.000+01:00

Suur oli Anu üllatus täna, kui ta politseist teate sai, kus seisab kirjas: "Teie omand on üles leitud ja võite sellele järele tulla." Eks ma homme saan teada, mille ma ära olen kaotanud :-)

Sügisvärvid

2006-11-02T21:14:00.000+01:00

Möödunud nädalavahetusel käisime sügisvärve otsimas. Ei leidnud neid Hollandi piiril Kalmthoutse Heide loodusreservaadis matkates, küll aga Mecheleni ligidal jalgrattaga tiirutades.

Varahommikune jalutuskäik

2006-10-15T19:26:00.000+02:00

Oleme mitmeid kordi mõelnud, et peaks minema päikesetõusu pildistama, kuid täna õnnestus see Mechelenis esmakordselt. Otsustasime minna Mechels Broek'i, mis on meie kodust 3 km kaugusel asuv loodusreservaat lindude kaitseks. Tavaliselt näeb seal peale lindude ka jäneseid, Galloway-tõugu veiseid ning hobuseid.

Hommik oli tõesti ilus. Asusime teele enne kukke ja koitu. Jõe ääres olime parajasti sel ajal, kui hakkas valgeks minema — kõikjal oli udu ja see oli võimas. Lindude vaatetorni juures selgus, et me ei olnud ainsad linnu- või pildistamishuvilised, vaid et pühapäevahommik oli nii mõnegi teise kodust välja toonud.

Valimised

2006-10-08T18:31:00.000+02:00

Täna on Belgias üks eriti tore pühapäev — toimuvad kohalikud valimised. Meile meeldib see seetõttu, et nüüd peaks lõppema tohutu paberihulk reklaami näol, mis viimastel nädalatel on nii aknast kui uksest sisse pressinud.

Valima minek on Belgias kohustuslik. Vabandavateks asjaoludeks on haigus, välismaal viibimine, töökohustuste täitmine, mille kohta tuleb esitada tõend. Seda me paraku ei tea, milliseid sanktsioone siis kasutatakse, kui valima ei lähe. Traditsiooniliselt jäid Belgia kuningas ja kuninganna erapooletuks ja valima ei läinud, kuid ka nemad peavad seda kirjalikult põhjendama.

Kohalikud valimised toimuvad siin kord 6 aasta järel.

Photokina 2006

2006-10-08T15:59:00.000+02:00

Taavi rääkis juba väga ammu, et sellel aastal on Kölnis suur fotomess, kuhu peaks kindlasti minema. Ega mul selle plaani vastu tegelikult midagi ei olnudki. Mess oli tõesti suur ja vaatamist jagus. Taavi oli muidugi eeltööd ka teinud ja välja otsinud need kohad, mida ta kindlasti vaadata tahtis.

Tore oli see, et fotoaparaate sai ise kätte võtta ja proovida. Suurematel firmadel, a la Canon, Leica, olid suured trepid, millele siis fotoaparaadid kinnitatud erinevate objektiividega. Palju oli erinevaid printereid, paljud neist huugasid vahetpidamata. Ja loomulikult suur valik statiive, monitore, fotokotte ja lihtsalt kõikvõimalikke fotondusega seotud asju.

Zeiss näitas maailma suurimat fotoobjektiivi, mis on eritellimusel valmistatud ühele rikkale kliendile, kellel pole rahaga midagi paremat peale hakata. Objektiiv kaalub 256 kg.

Käisime messil ringi nii laupäeval kui ka pühapäeval. Heameelega oleks seal rohkemgi aega viitnud, sest kõike me küll ammendada ei suutnud. Järgmine Photokina toimub kahe aasta pärast.

Pilte Ungarist

2006-09-26T19:53:00.000+02:00

Sagedane vaatepilt Ungaris — veinikeldrid.

Tisza jõgi Tokaji linna külje all. Selline vaade avanes hommikul telgi juurest.

(Vara)hommik Tokajis.

Miskolcist Egerisse otsustasime sõita mööda käänulist ja auklikku teed läbi Lillafüredi. Ühtäkki oli tee meie ees kinni, kuid kohemaid haarati mootorsaed ja tee vabanes sekunditega.

Liiklusmärgikurioosum: 1000 meetrit küll, aga mida?

Egeris ronisime 200 forinti (11 krooni) eest 40 meetri kõrguse minareti otsa. Algne entusiasm rauges kiiresti, kui sai selgeks, kui kitsas minareti sees tegelikult on. Ülalt avanev vaade oli aga ronimist väärt.

Egeris külastasime veel astronoomia muuseumi, mille tornis oli nn camera obscura: valgele lauale manati periskoobi ja läätse abil reaalajas kujutis linnas toimuvast. Seejärel heitsime pilgu basiilikale.

Üheksa Avaga sild üle Hortobágy jõe on pikim kivisild Ungaris, ehitatud 1833.

Hortobágy rahvuspark paistab silma lindude ja linnuliikide rohkuse poolest. Lindude asemel nägime algul vaid vees mõnulevaid vesipühvleid... ... ja kamikaze-kala, kes üritas kõigest väest lüüsi ületada ja lendas seetõttu korduvalt vastu betoonseina.

Tee lindude kaitsealale põletava päikese all oli kurnav.

Linnuvaatlustorn ja mõned linnud:

Tagasiteel vaatlustornist:

7. septembri õhtul sattusime Pecsi linnast põhja pool pisikesse erakämpingusse, kus lahke pererahvas juhatas meid hästi hoolitsetud aeda. Õhtusöögi ajal astus meile ligi peremees ja seletas puises saksa keeles midagi Kuust, Päikesest ja varjutusest. Noogutasime viisakalt, kuid alles siis, kui kuu mäe serva tagant välja ilmus, saime aru, et tegemist oli kuuvarjutusega. Kohemaid tõime välja binokli, fotoaparaadi ja statiivi ning asusime vaatlema. Neli fotot Kuust on tehtud kell 21:12, 21:26, 21:36 ja 21:50.

Viimasel päeval põikasime korraks Balatoni äärde, aga seal oli tuuline ja kõle.

Lõpetuseks viimane pilt Praha lennujaamast, kus meie matk lõppes. Anti asus sealt autoga teele Eesti suunas ning meie (st Anu ja Taavi) lendasime tagasi Belgiasse.

Belgia ajaleht märkis ära Ilvese võidu

2006-09-25T23:38:00.000+02:00

Belgia loetavuselt teises, tasuta jagatavas päevalehes "Metro" ilmus täna nupuke pealkirjaga "Europarlamentäär Ilves saab Eesti uueks presidendiks". Artiklis tõstetakse esile, et võit valimiskogus oli napp ning et Ilvesest saab Euroopa Liidu noorim riigipea Luksemburgi suurhertsogi järel.

Pilte Slovakkiast

2006-09-24T22:39:00.000+02:00

Čičmany külas on paarisaja-aastane traditsioon värvida majadele rahvuslikke tikandi-motiive.

Veetsime päeva Kõrg-Tatrates matkates. Sihiks oli Slovakkia-Poola piiril asuv 2499,6 meetri kõrgune Rysy, mille tipus jäi raskete ilmaolude tõttu siiski käimata. Kui algul oli taevas täiesti selge, siis peagi ilmusid esimesed pilved... ... mis muutusid järjest tihedamaks. Siin on vaade umbes 2 km kõrgusel olevatele järvedele: Hoolikal vaatamisel võib järgmisel fotol näha turiste, kes pilvi trotsides ikka kõrgemale rühivad. Alla jõudes tegime tiiru ümber Strbske Pleso järve.

Slovakkiat ja Poolat eraldava Dunajeci jõe ääres vaatasime, kuidas turiste paatidega allavoolu sõidutati.

Slovakkia idaosas asub nn Surmaorg, kus võib näha mahajäetud tanke. Maantee äärde on seal püstitatud monument, millel seisavad vastamisi Saksa Panzer ja Nõukogude T-34.

Slovakkia idaosa olulisemateks vaatamisväärsusteks on väikesed puust kirikud, millest enamik pärinevad 18. sajandist. Piltidel Dobroslava (1705) ja Prikra (1777) kirikud.

Kirikute otsingul põikasime sisse Inovce külla, mis asub vaid 2 km kaugusel Ukraina piirist.

Ühel laupäeva õhtul sattusime väiksesse järveäärsesse kämpingusse, kus meil omanikku ei õnnestunud kohata, kuid see-eest nägime kohalikke lõbusasti aega veetmas. Lõkke äärest kostus kitarrimuusikat ning inglise- ka slovakikeelseid laule.

Tundub, et Slovakkias on kombeks ülekäiguradu ületada kaabut kandes :-)

Mida lähemale me jõudsime Ungarile, seda tihemini ilmusid maantee äärde õitsvad päevalillepõllud.

Pilte Tšehhimaalt

2006-09-19T21:06:00.000+02:00

Vltava jõgi Prahas:

Kolmekesi matkamas Krknoše rahvuspargis:

Sealsamas rahvuspargis asub Tšehhi kõrgeim tipp Snežka (1602 meetrit), mille otsa me ronisime. Teel mäetippu jalutasime läbi tundra, mis kohati meenutas raba.

Tšehhi idaosas asuv Olomouc on kena linn, mida külastab teenimatult vähe turiste. Uudistasime kirikut, kus olid käinud nii Ema Teresa kui ka paavst Johannes Paulus II.

Olomoucis soovisime oma silmaga näha raekoja küljes olevat astronoomilist kella, mis oli tõesti muljetavaldav.